5 kanaarilindu kaevanduses
Kuidas saada aru piisavalt varakult, et asjad hakkavad kontrolli alt väljuma? Mind on aidanud viis „kanaarilindu kaevanduses“ ehk viis tunnust, mis hakkavad ammu enne silma, kui olukord halveneb märkimisväärselt.
Miks kasutati vanasti kaevandustes kanaarilinde? Nad haistsid esimesena plahvatusohtlikku kaevandusgaasi ning andsid sellest oma lauluga märku. Meid ümbritsevad samuti sarnased nõrgad signaalid, mis annavad märku sellest, et varsti halveneb olukord oluliselt.
Olen märganud vahetevahel säutsumas selliseid „kanaarilinde“:
Isetäituv meilikast. Kui mõni e-kiri jääb kirjakasti kauemaks kui päev-paar, siis on see märk sellest, et kirjad hakkavad kuhjuma. Tavaliselt saan päevas poolsada kirja ning kui kirjakastist vaatab vastu juba sadakond kirja, mis on lugemata või mille puhul ma pole otsustanud, mida nendes peituvate tegevustega täpselt peale hakata, on kanaarilinnu laul kuulda.
Segi laud. Proovin oma asjad enam-vähem korras hoida, kuigi ma pole loomu poolest suurem asi korraarmastaja. Kui lauale hakkavad kuhjuma paberid, siis see on märk sellest, et peatselt võib mõni tegevus jääda vajaliku tähelepanuta.
Üleliigsed paberid taskus ja kotis. Annan endast parima, et mitte kaasas tassida üleliigseid pabereid rahakotis, taskutes ega kotis. Sellest hoolimata avastan aeg-ajalt, et rahakott on kviitungeid pungil või mõni visiitkaart reisib pintsaku rinnataskus mitu nädalat. Seegi on märk sellest, et mõnes taskus või kotinurgas võib peituda mingi tegevus, mis tegelikult tahaks juba tegemist.
Unustad pisiasju tavapärasest rohkem. Kui juhtub mõne päeva jooksul paar korda, et mõni asi läheb meelest või kipun olema tavapärasest hajameelsem, unustades maha mütsi või kindad ehk mõne teise asja, siis see annab märku sellest, et ajul on liiga palju tegemist asjade meelespidamisega. Unustamine on üks esimesi saabuva distressi tunnuseid vähemalt minu puhul.
Kõnetad inimesi vale nimega või lähed valesse kohta valel ajal. Sellised apsakad annavad samuti märku peatselt võimust võtvast korralagedusest ning sellest, et tähelepanu pole päris nende asjade juures, kus peaks olema.
Mida teha kui kuuled kanaarilinde laulmas?
Mind on siiani aidanud kolm sammu.
1. Pane kirja tegemist vajavad asjad. Lihtsalt paberile. Nii kiiresti kui võimalik ja nii palju kui meenub. Ühtegi asja ma selle nn mõttepuhastuse käigus ma ära ei tee – lihtsalt kirjutan tegevused üles. Samuti käin läbi kõik kuhjunud paberid ja e-kirjad ning nokin neist tegevused välja. Läbikäidud paberid tõstan eraldi kuhja ning e-kirjad eraldi kausta, et saaksin aru, mille puhul olen juba tegevuse välja sõelunud ja mille puhul mitte.
2. Otsusta, mis on tähtis ja mis mitte. Nüüd vaatan järgmist nädalat-paari, täiendan veel veidi nimekirja ja seejärel valin välja kümme kõige olulisemat (mitte kiiremat!) tegevust ning märgin need ära. Siis valin välja kõik tegevused, millega praegu pole oluline tegeleda ning lisan nad tulevikutegevuste nimestikku, mida vaatan mõne aja pärast üle, kui kiired ja olulised asjad tehtud.
See etapp on kõige ebameeldivam, sest see toob sageli kaasa juba võetud kohustustest lahtiütlemise.
3. Leian 10 tegevuseks reaalse aja, millal ma need tegelikult ka ära teen.
Millised on Sinu “kanaarilinnud”?
Mida teed siis, kui kuuled neid siristamas, et asjad taas joonde saada?
Kommentaar läheb muidugi teemast uljalt mööda ja kaarega sisust üle, aga mind hakkas võrdlus kaevanduse indikaatorlindudega valusalt häirima: kanaarilinnukesed ei andnud ohust märku mitte kauni lauluviisiga, vaid neil oli kombeks mürgiste ning plahvatusohtlike gaaside küllastuse tekkimisel lihtlabaselt ära surra.
Teema iseenesest on muidugi päevakohane ja hoiatused vajalikud – ehkki olen näinud oma ametis äärmiselt usaldusväärset ja tähtaegadest kinni pidavat inimest, keda haaras paanikahoog kui keegi avaldas kasvõi vihjamisi soovi tama lauda paberitest ja näidistest moodustunud kultuurikihi alt pisut “välja kaevata”.
Erandid, erandid…
Mina hakkasin tõsisemalt oma ajaplaneerimisele (ja ka rahakulutamisele) mõtlema selle aasta jaanuarist. Tänu sellele avastasin ka selle kasulike nõuannetega blogi! Aga tõsi ta on, mind ajab ka juba kergelt närvi see, kui pole jõudnud vastata meilidele, kui pole käekotis taas inventuuri jõudnud teha ja kui ikkagi pereasjad jooksevad töötamisse sisse (ja ka vastupidi). Ja kui päevane lapsega õueskäimine jääb ära või kujuneb teatud asjaoludel liiga lühikeseks. Kuna töötan ka kodus, siis katsun eriti jälgida seda, et saaks tööasjad tehtud ja ka kodu ei kannataks. Kasutan ka nimekirja tegemist, eriti õhtul enne magamaminekut, kui järjest meenuvad tegemata asjad. Siis on peale nimekirja tegemist hea kerge magama jääda. Samas olen märganud, et ainuke, mis aitab, ongi oma ajakasutuse ülevaatamine, planeerimine ja tegutsemine. Et pikema kirjatöö tagant ongi hea võtta paus ja teha lõunasöök valmis, natuke puhata ja siis jälle töötada. Mul veel õppimisprotsess käsil, sest vahel on ikka nii, et lapse mänguasjad jäävad õhtul korjamata ja mõni tegevus lükkub järgmisse päeva. Aga ma ei kaota lootust. Sest see tunne on ka ülilahe, kui näed, et asjad on kontrolli all ja päevas on aega ka peale lõunasööki rahulikult teed juua ja raamatut lugeda ja mõni ülikiire tööasi, mis päeval selgub, ei löö päevaplaani segi.
kaamos, aitäh täpsustuse eest! Minu jaoks uus teadmine, mille jätan meelde.
Eks igaühel on oma süsteem, mida kasutada, ja mida lõhkuda pole mõistlik 🙂
Helina, aitäh motiveeriva kommentaari eest!