4 õppetundi pisipojalt

Meil on oma lastelt õppida kaugeltki rohkem kui oskaksime oodata. Olen oma kahekuuselt pojalt õppinud nelja asja, mis aitab mul end ajas paremini juhtida.

1. Keskendumine

Imik on keskendumise maailmameister. Kui ta magab, siis ta magab täiega ja miski ei sega tema und. Kui ta sööb, siis ta keskendub söömisele. Kui mängib, siis mängule. Kui punnitab, siis punnitamisele. Ja kui karjub, siis karjumisele.

Kas olete kunagi näinud multitask’ivat imikut? Mina siiani pole ja kahtlustan, et ei näe ka tulevikus. Kuna titt pühendub käsilolevale tegevusele täielikult, jõuab ta tulemuseni kiiremini.

Üks asi on alles arenemisjärgus: laps ei saa aru sellest, kui ta väsib, ning märkab väsimust siis, kui see on ületanud igasugused piirid. Ja siis ta on väsinud täiega, sest ta pühendub ju tegevustele. Täiskasvanutena saame õppida ka sellest – ka täie tähelepanuga tegutsemisel on mõistlik end jälgida, et osata õigel ajal hoog maha võtta ja puhata.

2. Edasilükkamise puudumine

Kas olete kunagi märganud, et äsjasündinu lükkab mõnda tegevust edasi? „Hakkaks õige kakama, ah? Äh, ei viitsi, hiljem kunagi kakan…“ Unustage ära, sellist asja pole olemas. Kui piss tuleb, siis see tuleb kohe, mitte kunagi hiljem. Ja kui kõht on tühi, siis tuleb kohe süüa, muidu tuleb üks suur jama.

Mida aeg edasi, seda rohkem õpib me poeg tegevusi edasi lükkama. „Jääks õige magama… Ei, praegu ei viitsi, parem möllan veel veidi!“ Selle tulemuseks on üleväsimus ning hiljem on uinumine märksa raskem.

Meiega on sama lugu. Mida rohkem lükkad tegevust edasi, seda enam muutub see ebameeldivaks ja seda keerulisem on sellega alustada. Kui teed asja kohe teoks, muutub elu palju lihtsamaks.

3. Prioriteedid paigas

Imiku prioriteedid on paigas ning kõige tähtsamaid tegevusi on igas hetkes ainult üks – muidu ta ei saaks ju keskenduda. Ma ei ole märganud, et ta kunagi kõhkleks, mida teha järgmisena: kas süüa, magada või karjuda. „Oot, magaks õige veidi… Ei-ei, tahan hoopis süüa… Mkmm, tahan hoopis mängida!“ Ei mingit kõhklemist.

Sama selge arusaam on tal tema enda rollist ja tähtsusest. On täiesti iseenesest mõistetav, et kui laps vajab äiutamist, siis jätad kõik teised tegevused kõrvale ning kussutad ta magama. Laps on ju kodustest toimetustest olulisem, tööst rääkimata.

Kui suudad oma tegude ja elu mõtte teostamisega muuta end kaasinimeste jaoks sama asendamatuks kui pisike ilmakodanik, siis muutuvad ka sinu teod ja soovid teiste jaoks väga olulisteks ning nad pööravad neile varasemast rohkem tähelepanu. Ma ei mõtle seda, et peaksime igast oma soovist teada andma vehkimise, siputamise ja meeleheitliku kisaga, pigem oma olemuse ja olemise ning sellega, mida omalt poolt maailmale anname.

Lapsel on selge siht: tunda end hästi ning kasvada ja areneda. Ta panustab kõigest hingest sellesse. Ja see muudab tema soovid ja tegevused oluliseks.

4. Vahetu ja kiire suhtlemine

Kui sageli märkad, et beebi viivitab mõnest oma soovist teada andmisega? „Kõht on pagana tühi, nälg võtab lausa silmanägemise, aga hüva, ma veel ei karju, veel ei anna sellest teada, ootan veel veidi aega, küll ma välja kannatan…“ Võin kihla vedada, et imiku peas pole ühtegi sellist mõttepoega.

Kui kõht on tühi, tuleb sellest teada anda. Algul viisakalt, nämmutades suud ja ajades aeg-ajalt keelt suust välja. Siis veidi vaiksema koogamisega. Kui seda ka ei võeta kuulda, siis valju kisaga.

Selle, vahetu kommunikatsioonipõhimõtte võiksime tittedelt üle võtta. Anna rahulikult ja kõigile arusaadaval viisil probleemist teada kohe, kui see tekib. Kui sellest pole kasu, tõsta veidi häält ja selgita asja veel klaarimalt. Ning kui muud üle ei jää, pasunda tõsisest takistusest nii, et kõik, kel vaja kuulda, seda kuulevad ning nad on sunnitud tegutsema.