Peavangutaja sündroom

Meil on eitamine veres. Tee proovi ning loe kokku päeva jooksul, mitu korda ütled ettepanekule kõhklematult ja konkreetselt “ei”. Ja mitme “ei” puhul hiljem mõtled, et oleks ikka pidanud nõustuma.

Meie aastane poeg on mittenõustumise maakonna meister oma vanuseklassis. Küsi tema käest ükskõik mida, tema raputab vastuseks ikka pead. Ju on ta seda oma vanemate ja teiste teda ümbritsevate inimeste käest õppinud.

Tulemus oli alguses naljakas – on seda vahel siiani – ja pärastpoole tüütav. Tema ei-väljendus pole olnud pea kordagi tõsiselt võetav. Hüva, võib-olla mõnel üksikul juhul sajast.

Sama lugu on täiskasvanutega. Lase korra oma tutvusringkond peast läbi. Mitu inimest selles põevad peavangutaja sündroomi, kasutades iga võimalust selleks, et väljendada oma keeldumist ja nõusolematust? Ja kui tõsiselt sa nende keeldumist võtad?

Kui inimene keeldub pidevalt kõigist ettepanekutest, kaotab tema negativistlik eneseväljendus usaldusväärsuse. Sama juhtub inimesega, kes on kogu aeg kõigi asjadega nõus.

Kui väljendame oma põhimõtteid ja arusaame selgelt, nõustume nende ettepanekutega, mis meile meeldivad või viivad meid valitud ja soovitud sihil edasi, siis käitume arukalt ning oleme arvestusväärsed. Kui keeldume tegevustest, mis käivad risti vastu meie põhimõtetega, ei vii meid sihile või on väga vastumeelsed, väärib me arvamus arvessevõttu ning suurendab ka meie endi väärtust nii teiste kui ka meie enese silmis.

Kui olen teadlik oma eitussündroomist, siis alati proovin esimesena ettepanekuga nõustuda, kuid enne lõplikku “jah”-i kaalun, kas ka tegelikult saan ja tahan endale mõnda kohustust võtta. Nii juhtubki, et vahel nõustun argumenteeritult ja vahel ütlen: “Sel korral on vastus ei.” See ei lõika küsijalt võimalust järgmisel korral taas mu abi küsida ega minult järgmisel korral rõõmuga nõustuda.