Vana kooli mees
Pärast 5-6aastast oma kalendri Outlookis pidamist võtsin kuu eest taas kasutusele pabermärkmiku. Tunnen end paremini kui kunagi varem. Ju ma olen hoolimata omaaegsest tehnoloogiafriigi taustast endiselt „vana kooli mees“.
Outlook on suurepärane töövahend, kuid sellel on mõned olulised puudused. Minu jaoks oli neist suurim see, et oma reaalsest koormusest ülevaate saamine on väga keeruline. Loomulikult, saan ju vaadata samal ekraanipildil nii kalendrisündmusi kui ka tööülesandeid, kuid see ei anna mulle endiselt täit selgust, kui hõivatud ma tegelikult sel päeval olen ning kas võin endale täiendavaid ülesandeid võtta või mitte.
Teine probleem on vaat et olulisemgi: erinevalt mu ajaressurssidest on Outlooki maht pea piiramatu. Sellesse on imelihtne laksida üha uusi kohustusi.
Need olid peamised kaks põhjust, miks võtsin kasutusele pabermärkmiku.
Mu märkmiku ülesehitus on lihtne. Esmalt tuleb aastaplaan, minu eesmärkide pilt ja olulisemate tegevuste jaotus aasta lõikes ning seejärel käesoleva ja kahe järgmise kuu lehed – iga päeva kohta eraldi leht. Nii on mul kirjutamiseks piisavalt ruumi. Kalendri järel tuleb hetkel käsilolevate projektide loetelu ning olulisemate projektide plaanid. Kõige lõpus on mitmesugused märkused ning ideede lehed – ideede lehe serval on indeksikleepekas, et saaksin selle kiiresti avada, kui soovin uut ideed kirja panna.
Pabermärkmiku plussid
Mu jaoks on neli põhjust, miks eelistada pabermärkmikku Outlookile.
Näen oma reaalset koormust. Erinevalt Outlookist on märkmikulehe maht piiratud. Kui näen sellel 3-4 olulist tegevust, siis tean, et see päev on nö täitumise serval. Kui lehele enam kirjutama ei mahu, siis on sellel juba liiga palju tegevusi ning osa neist tuleb tõsta päevadele, kus veel on ruumi.
Kirjutades mõtlen. Kui Hendrik Sal-Saller seondub su jaoks Generaator Mi, mitte jalgpalli ja seksiga, ning sõna „Propeller“ meenutab sulle pigem punki kui lennuki detaili, siis kuulume vist samasse põlvkonda, mille esindajad mõtlevad pliiatsiga kirjutades paremini kui klaviatuuril toksides. Kui kirjutan pliiatsiga märkmikku, liigub mu mõte väledamalt ja analüüsivamalt kui klaviatuuril kümne sõrmega klõbistades. Võib-olla on põhjus ka selles, et klaviatuuril kirjutan liiga kiiresti, et mõte järgi jõuaks?
Märkmikku on mõnus käes hoida. Naudin märkmiku nahkkaante puudutust. Ning seda, kui võtan väga hea tindipliiatsi näppude vahele, eemaldan korgi ja kirjutan. Rahulikult ja mõnuga.
Märkmikku ei pea laadima elektriga. Mõtetega laadimisest piisab täiesti. Mul hakkab vaikselt villand saama sellest, et pidevalt tuleb laadida arvutit, mobiili, fotoaparaati, tont teab, mida veel. Loobusin juba bluetoothi käed-vabad-seadmest, sest ma ei taha seda laadida.
Ausalt öeldes kaalusin ühe pabermärkmiku asendajana ka iPadi, kuid siin oli mitu mõtet, mis mind hoidsid tagasi. Esimene: iPadi tuleb laadida. Teine: kahtlustan, et poes oleks veidi topakas käia, ostunimekiri iPadil näpus. Kolmas: e-raamatute lugemiseks eelistan Kindle’it, mis on oluliselt vähem edev ja palju mõnusam seade, mida pealegi ei tule laadida iga päev.
Märkmiku puudused
Ükski asi pole lõpuni hea ega halb, nii ka pabermärkmiku kasutamine. Mind häirib endiselt paar pisiasja.
Topeltkirjutamine, panen kellaajalised sündmused kirja nii märkmikusse kui ka Outlooki, sest olen Outlooki kalendriga harjunud ning jagan oma kalendrit mõne olulise töökaaslasega, et ühiselt paremini planeerida.
Kord päevas „sünkroniseerimine“ ei toiminud, sest see oleks nõudnud uue harjumuse tekitamist. Kalendri väljaprintimine ja märkmiku vahele pistmine ei toimi, sest juhtun liiga harva printeri lähedale, pealegi mulle meeldib elada keskkonda säästvalt. Lahendus: kohe, kui võimalik, lisan sündmuse mõlemasse kalendrisse.
Mu kirjatehnika on jube. Ega ma ilmaasjata saanud selle eest koolis parematel päevadel pika sabaga kolmesid. On juhtunud, et mõnest märkmikku kirjutatud asjast ma ei saagi hiljem aru. Aga ju nad siis pole nii olulised.
Samas olen õppinud end kuu ajaga kirjalikult täpsemini väljendama, et varesjalgadega märkmikku kribitut hiljem paremini mõista.
Muide, ega ma ole kuuga Outlookist täielikult loobunud ning see pole kavaski. Outlookis on endiselt kirjas pisiasjad ja meeldetuletused, kuid sisuliste asjade planeerimine käib paberil. Ja ma tunnen end mõnusalt.
Loe pabermärkmiku kasutamise nippe ka mõne nädala eest ilmunud kirjatükist ja selle kommentaaridest
Seda lugu lugedes meenus mulle kohe see videoklipp -> http://www.youtube.com/watch?v=YhcPX1wVp38
Olgu tehnoloogia nii vinge kui tahes, paber on ikka asendamatu. Hetkel veel.
vaadates veel tehnilisi võimalusi, ütleks et lahendus ei pea olema alati ipad. 7″ form factor (5″-s kahtlen isegi) tundub olevat sinu stsenaariumis mõistlikum.
minu jaoks on paberkalender non-option ainuüksi tiimikalendrikogude pärast ja ei ütleks, et igatsen teda karvavõrdki taga. re outlook ja selle omadused: kasutan üldjuhul avatud lähtekoodiga/vaba tarkvara, mis võimaldab alati arenduses kaasa rääkida ja vähemalt mingit moodi oma soovitud omadused tarkvarasse sisse saada (ajaga, rahaga või enda oskustega).
Pabermärkmiku kõige olulisemad miinused minu jaoks:
* otsimine, filtreerimine – elektroonilises kalendris saab seda mõne sekundiga teha
* muutuste tegemine – üsna tihti on vaja mõningaid asju ringi tõsta -> pabermärkmiku palju sodimist
* copy/paste puudumine
* lisainfo kohtumiste kohta – attachmendid jms
* pabermärkmik on üks füüsiline asi lisaks, mida on vaja kaasas vedada
Samad kaalutlused olid ka minu peas.
Otsinguga on jama küll.
Sodimine pole probleem – see pigem suurendab turvalisust (ainult mina saan aru, mis kirjas) :).
Copy-paste puudumine mulle meeldib – see muudab edasilükkamise ja venitamise keerulisemaks.
Attachmendid saab paigutada mõistlikusse süsteemi arvutisse, pole probleem.
Täiendav asi, mida tuleb kaasa vedada – nõus. Tegelikkuses panen olulised sündmused kalendrisse topelt kirja – nii paberile kui ka Outlooki/Google’isse.
Asi on veidi ka psühholoogiline – mul on lihtsalt erinevate vidinate laadimisest täiesti kõrini. Teisest küljest – kui oleks Kindle’i jaoks hea offline-kalender, mis süngiks end Google’i omaga, siis võib-olla kasutaksin Kindle’it märkmikuna… Või siis mitte, sest hoolimata puudustest tunnen end pabermärkmikuga hästi. Ehk on põhjus emotsioonis, mida pliiats-paber ja nahkkaaned tekitavad nagu ka pliiatsiga sodimine?
olen isegi mõelnud kindle-as-pda peale, see on eriti kurb et asi nii nuditud ja closedbox on.