3 põhjust, miks asjad ei liigu edasi

Olles praeguseks tööd teinud mitmesaja Eesti ettevõtte ja organisatsiooniga, märkan ikka ja jälle kolme ürgpõhjust, mis takistab inimestel endast maksimumi andmast. Näitan, millised on need põhjused ja pakun välja mõned retseptid nende raviks.

Kõigi nende juhtumite puhul pole halb ajakasutus mitte põhjus, vaid sümptom.

1. Rabelev kultuur
Aastaid kestev paaniline rabelemine kuulub Eesti meeskondade kõige levinumate krooniliste haiguste hulka. Vahel veab ning haigushood annavad mõneks nädalaks järgi, kui juhtkonnal on käsil järjekordse uue strateegia tegemine, et edaspidi sihipäraselt liikuda. Aga muretsemiseks pole põhjust, uus tõmblustsükkel on juba teel ning strateegia loomist ei mäleta mõne nädala pärast enam keegi.

Tulemuseks ongi pidev rahmeldamine, mille käigus näib iga uus idee olulisem kui eelmised kokku. Töötajatel pole prioriteetidest aimugi ning ettevõte teeb näiliselt meeletult palju tööd, kuid eriti edasi ei liigu.

Sellel tõbi esineb variatsioonidega. Näiteks mõnel juhul tormavad juhid nii kiiresti oma tiimi ees, et ülejäänud seltskond ei jõua neile järele. Sageli puudub tiimi liikmetel vähimgi aimdus, millises suunas juhid viimati minema lehvisid. Aga pole viga, nad naasevad peagi, et vastupidises suunas vuhiseda.

Sellist kultuuri kirjeldab eelkõige tava olulised tegevused pooleli jätta. See toob kaasa fookuse puudumise ning inimesed ei suuda keskenduda elutähtsate asjade edukale lõpetamisele. Tagajärjena on meeskond kurnatud ja osa juhtkonda süüdistab neid saamatuses, mõistmata, et peegel on kõver ning esmalt tuleks ennast ravida ja alles siis asuda alluvate mõtteviisi ning tegutsemise tulemusliku juhtimise juurde.

Retsept: Leidke, milline on teie meeskonna kõige olulisem tugevus. Üks. Ei rohkem ega vähem. Üks. Kui selleks on tõesti kiirus ja rabelemine, laske vana moodi edasi. Kui ei, siis keskenduge järgmisel nädalal ühele olulisele projektile. Kui see on tehtud, võtke järgmine ette. Vahepeal saabunud ideed pange lihtsalt kirja. Kui loote strateegia või seate pikema aja sihid, siis rühkige nendeni sihikindlalt, laskamata end uitmõtetel eksitada.
Just see ja järgmine sümptom on need, mida aitame lahendada märtsi alguses toimuval oluliste asjade meeskonnaga ära tegemise koolitusel „Uus kurss“ .

2. Luik, haug ja vähk
Füüsikast teame, et vastassuunalised jõud kompenseerivad teineteist. Täpselt nii on ka meeskonnas, kui selle liikmed sikutavad olulist projekti või protsessi igaüks ise suunas. Kõik pingutavad maksimaalselt, higi voolab ojadena ning oluline asi nihkub vahel ühes või teises suunas. Töötegemise mulje on kõikehõlmav, kuid tegelikult ei toimu peale nägelemise ja ühise ähkimise suurt midagi.

Retsepte on kaks. Esimene: leppige omavahel kokku, miks selle asjaga tegelikult möllate ning kuhu soovite koos välja jõuda; milline on igaühe jaoks tegevuse lõpptulemus ning milline on teie eesmärkide ühisosa. Joonistage kasvõi ühine pilt sellest, millise olukorra te loote käesoleva ühise projektiga – vahel aitab joonistamine kiiremini kokku leppida kui tavaline arutelu.

Teine: kui lõppeesmärk on ette antud, siis muutke jõudude vahekordi – lisage inimesi, kes aitavad vedada soovitud suunas, ning eemaldage vastassuunas tirijaid. Veel parem, aidake neil leida põhjuseid, miks sikutamise suunda muuta, sest köit tirida neile ju meeldib.

3. Lained löövad üle pea kokku
Vahel on tunne, et maailm käib liiga kiirelt ning tegevused löövad üle pea lihtsalt kokku. Meilikast täitub üha enamate kirjadega ning kõik tahavad meilt midagi saada. Pealekauba elame veel ebaloomulikus rütmis: oleme ju mõeldud töötama suviti, kui päevad pikad ning päikest küllaga, mitte talvel, kui vajame energiat lihtsalt tasahilju tiksudes kevadeni elus püsimiseks.

Retsept: Pane rahulikult kirja olulisemad asjad, mida peaksid tegema. Vali välja neist kõige olulisem ja keskendu sellele iga päev tund või paar. Igal õhtul vaata üle ja planeeri järgmine päev. Kui mõni päev on nii tavapärasest paremini välja tulnud, siis planeeri nädala kaupa. Püstita väike eesmärk nädalale ja tee see ära.
Võta iga päev paar-kolm tundi, et järjekindlalt närida end läbi vanade tegevuste kuhjast. Selles töös on eesmärgiks ülesannetest loobuda, mitte neid ära teha. Võta päevakavasse ainult hädavajalikud tööd, teistest ütle ära, sest kõike ei jõua nii ehk naa teha.

Vähemalt üle päeva tee veidi sporti või jaluta, vaadeldes ümbritsevat ja otsides sellest meeldivaid pisiasju, mida sa pole varem märganud. Veeda vähemalt paar korda nädalas lähedaste ja sõpradega mõnusalt aega.

Alusta päeva naeratusega ja lõpeta päev naeratusega. Mis sest, et õues on pime, päevad lähevad juba pikemaks. Mis sest, et tegemist on nii palju, kui keskendud ja hoiad positiivset suhtumist, siis olukord paraneb. Mis sest, et vahel ei näi tegevustel lõppu, iga õhtu on ju väike vahepeatus, mil vaadata tänulikult päevale tagasi ja veidi unistada uuest ja paremast, saabuvast