Ülekoolitatud juht ja ÄGEdad eesmärgid

Üksuse juht Andrus tuiskas ruumi sisse nagu tormituul. “Nii, kõik nüüd… Üheskoos ja rõõmsalt! Nõupidamine tuleb!” teatas ta.

“Nüüd ja kohe või?” päris Mari.

“Ei-ei, mitte kohe,” lausus Andrus. “Viie minuti pärast!”

Ruumi läbis ühine ohe. Midagi head polnud loota.

Poole tunni pärast olid jõudnud kõik nõupidamiste ruumi ning koosolek võis alata.

“Eesmärgid on ägedad!” kuulutas Andrus. “Aga meie eesmärgid? Ei ole, kaugel sellest! Me peame kasutusele võtma ägedad eesmärgid!”

Esimesed töötajad hakkasid taipama: Andrus on taas koolitusel käinud. Mis siis sel korral uut? Vilunumate töötajate suunurk hakkas vaikselt tukslema ning uuemad tulijad ainult ohkasid sügavalt.

“Hea eesmärk on ÄGE,” jätkas Andrus, sirgeldades tahvlile kolm tähte. “Ä – hea eesmärk tuleb äkki, ta üllatab meid. G – hea eesmärk on geniaalne, mõistate? E – eesmärk on esikohal. Triviaalne ju!”

“Sellist idiootsust pole jupp aega kuulda olnud,” sosistas Mari kõrval istuv Mart, “Juhtide tuleks keelata koolitustel käimine.”

Mari oli täiesti nõus.

Inimesed sukeldusid oma läpparite taha. Kellel arvuti puudus, näperdas telefoni. Nad olid juba kõike näinud, nii metsa- kui ka mereteooriat, nii SMART- kui ka DUMB-eesmärke. Vahet polnud, kõik need vaimustused on teinud oma kahju ja möödunud. Ju nii läheb ka ÄGEdate eesmärkidega.

Enne kontorist lahkumist juhtus Mari kohvi jooma ja juttu ajama koristaja Maimuga.

“Maimu, kuidas sina tead, kuhu tahad omadega jõuda ja mida teha?” päris Mari. Ega temalt eesmärkide kohta nii ehk naa pole mõtet küsida.

Koristaja vajus hetkeks mõttesse ja siis lausus: “Mes ta ikke… Ma ju tean, mis ma olen ja kes ma olen… Vahel isegi näib, et mina tean, miks mina olen,” lisas ta elavnedes. “Eks ta ole, vanainemese elu, veeretad ikke päev korraga, sest ega tea, kui palju Issand veel päevi annab ja millal enda juurde ää kutsub. Aga ikka üks asi korraga. Homme ehk jälle päev.”

Ruumis kostis aeg-ajalt vaid tassikõlks ning eemalt mööduva auto mürin.

“Mul on säändsed väiksed sihid ja – nigu nüid üteldakse – eesmärgid,” jätkas Maimu. “Ikka üks asi korraga ja üks päev korraga. Tasapisi ikke edasi.”

Mari taipas. Aga miks tema on? Ja kuhu ta oma rattasjooksuga jõuab? Mille poolest jääb ta oma lähedastele meelde?

Eneselegi märkamatult oli ta hakanud joonistama paberilehele enda ees olulisi suhteid oma elus: perekond, sõbrannad ning eneselegi üllatusena ka töist pilti.

“Noh, aitüma siis,” hõikas Maimu ukselt. “Ää siis liiga pikale jää.”

Mari viipas hüvastijätuks, lootes, et ehk homme trehvab ta taas koristajaga. Ta jätkas joonistamist, lisades iga rolli alla selle kõige olulisemad tegevused, millele peab kohe homme tähelepanu pöörama.

Ei, kõigele küll ei jõua… Hüva, homme võtab igast valdkonnast vähemalt ühe ning selle teeb kindlasti ära: ütleb kodus kõigile hea sõna, helistab sõbrannale ja läheb temaga lõunale – oh, kui ammu pole seda teinud – ning võtab aega, et mõelda, kuidas saaks tööl nutikamalt toimida. Ja teeb ühe asja korraga.