Ajajuhtimise töövahendid + lisalugemist ja -vaatamist
Lisasin mõne olulise asja Selge Pildi veebi:
- Ajajuhtimise töövahendite viited
- Head raamatud ja videod
- Minu blogroll paremas veerus
Kõigis kolmes kategoorias on täiendussoovitused teretulnud.
Mida teha, kui on liiga palju tööd?
Just selle teema tõstatas üks eilsel koolitusel osaleja.
Mark Forsterile võime olla tänulikud selle eest, et ta sõnastas esmapilgul triviaalse valemi:
Sisenev töö = väljuv töö
Enda ajas juhtimise eesmärk on panna see valem kehtima, sest vastasel juhul rabame end segaseks või mandume tegevusetuna.
Sisenevast tööst rääkides on kõige olulisem see, milliseid tegemisi sa endale võtad ja milliseid mitte. Oluline on tegeleda eelkõige asjadega, mis on tähtsad sinu eesmärkide, riskide juhtimise, suhete loomise ja hoidmise ning tulevikuvõimaluste tekitamise seisukohast. Eelkõige nendega, mis sulle kõigele lisaks meeldivad, sest meeldivate ülesannetega tegelemine suurendab efektiivsust.
Seega tuleks varuda aega, et välja nuputada, mida teha praeguseks juba võetud kohustustega. Sul on kolm võimalust: pidada antud lubadusi, rääkida läbi uus reaalne tähtaeg ja muud tingimused või loobuda kohustusest. Seepärast vaata esimese asjana üle oma kohustused ning sea neis kord majja.
Väljuva töö puhul on kaks varianti: olla efektiivsem või teha kauem tööd. Rohkem variante pole. Nutikas inimene suurendab eelkõige efektiivsust, sest siis jääb enam aega tegeleda meeldivate ja kasulike asjadega.
Võta aega endaga aru pidamiseks
Ma ei väsi rõhutamast Eisenhoweri maatriksi olulisust. Tead küll, see vana hea viis jagada oma tegevused neljaks:
- Olulised tegevused, millega on kiire
- Olulised tegevused, millega veel kiiret pole
- Ebaolulised tegevused, millega on kiire (delegeeri need asap, kui neid tõesti on vaja teha)
- Ebaolulised tegevused, millega pole kiire (tee siis, kui muud pole/ei taha teha)
Võta pool ajast tegevustele, millega veel kiiret pole, ning avastad kuu-paari pärast, et tulekahjude arv on oluliselt vähenenud. (Meenutame Randy Pauschi tsitaati: “Sa ei leia aega olulisteks asjadeks, sa võtad selle.”)
Kuidas seda aega võtta? Lepi kokku nõupidamine iseendaga. Kasvõi tunnine. Kui võimalik, lepi see aeg nii varajaseks kui võimalik. Ära loe nõupidamisel meile, ära vaheta välksõnumeid ning lülita telefon hääletule režiimile. Nagu “päris” nõupidamisel.
Ja mis veel olulisem: pea endaga kokku lepitud nõupidamise ajast kinni.
Sel moel saad hoida vähemalt ühe olulise tegevuse iga päev fookuses ning sellega kiirelt edasi liikuda.
Tööta lühikeste juppidena
Kuigi suurem osa mu koolitusil osalejaist on hädas katkestustega, on vahel hea endale ise luua kunstlikult katkestusi, töötades lühikeste ajajuppide kaupa.
Olen oma päeva jaganud laias laastus 50+10 rütmi – 50 minutit töötan ja 10 minutit puhkan. Kui vaja, siis püstitan endale nn 50 minuti eesmärgi: sõnastan täpselt, kui kaugele jõuan 50 minutiga ja annan endast kõik, et sinna ka jõuda. Sellisel moel töötades on stress üsna kõrge, sest aeg surub peale (see on tunne nagu töötaksid enne bussile või rongile jooksmist, oluline on töö valmis saada). Teise varjuküljena olen vahel pealiskaudne – nagu nüüdki, kui kirjutan 10 minutiga käesolevat postitust.
Päikeselise poole pealt hoiab selline, lühikeste kunstlike tähtaegade seadmine asjad väga kiiresti liikumas ning töö lausa lendab käes.
Alternatiivina võid proovida veelgi lühemaid tsükleid: 20minutilisi või 10minutilisi.
Sellel lähenemisel on üks varjatud plusspool veel: see sunnib sind jagama töid väiksemateks, lihtsamini mõistetavateks ja hõlmatavateks tükkideks, mille tegemist on lihtne alustada.
Hea abimees selliste lühikeste ajatsüklite kasutamisel on tasuta tarkvara Workrave, mis aitab meenutada pause. Olen kasutanud seda 4-5 aastat ja soovitan proovida.
Mida teha, kui tuleb Suur Kiire?
Mida teha siis, kui asjad hakkavad liikuma kiiremini kui tahaksid ja ootaksid? Kuidas nüüd asjadega toime tulla?
Tegin selle kasuliku õppetunni äsja läbi, taaskäivitades oma ettevõtet. Nüüd, neli päeva hiljem, on hea teha kokkuvõtteid ja järeldusi.
- Tee kiire plaan: koosta lihtne tegevusnimestik selle olulise projektiga vajalikest töödest.
- Anna maailmale teada, et tegeled olulise projektiga: muuda ära oma e-kirjade lõpus olev reaktsiooniaeg ning ütle e-kirja jaluses, et vastad kirjadele nädala, mitte tavapärase päeva jooksul (see idee tuli mul kahjuks alles pärast Suure Kiire möödumist 😉 ).
- Keskendu halastamatult kõige olulisemale projektile ning tõrju eemale kõik, mis kannatab oodata. Kui sa ei panusta nagu korvpallur komöödiafilmis projektile “110%”, ei liigu asjad piisavalt kiiresti edasi. Kui mõni kõrvaline tegevus tuleb vahele, pane ta lihtsalt ideede nimestikku kirja.
- Kui saad neli viiendikku projektist valmis ja asjad juba toimivad, vii läbi nädalane ülevaatus: vaata läbi vahepeal saabunud info ja kogutud ideed ning otsusta, mida mingi asjaga pihta hakkad. Alla kahe minuti nõudvad tegevused teed kohe ära.
- Kui kord uuesti majas, lõpetad olulise projekti veel tegemata viiendiku keskendunult kõike muud kõrvale tõrjudes.
- Otsustad taas, mida vahepeal saabunud info ja ideedega teha ning jätkad normaalset elu…
- …aga enne seda kiidad ja pärjad end, et tulid asjaga toime.
Kes palju teeb, see palju jõuab – kas ikka on nii?
Allpool Aruka ajajuhtimise blogi esimese külalisblogija konsultandi ja koolitaja Indrek Maripuu kommentaar, mida soovitan lugeda.
Kes palju teeb, see palju jõuab – kas te seda vanasõna ei ole kuulnud? Just nii küsiti minult viimasel koolitusel – koolitasin Eestimaa ühe linnaasutuste juhte. Küsimus tuli minu väite peale, et aktiivsus on laiskuse erivorm. Sisuliselt puhkes peaaegu torm – põhiline vastuargument oligi see alguses tsiteeritud vanasõna. Et kas ma seda siis ei tea?
Minu mõttekäigu põhjuseks on nähtus mida mina olen hakanud kutsuma riidekapi efektiks. Riidekapi efekti teame me kõik – kui kapp saab kodus riideid täis ja kõik tundub vajalik, siis me ostame uue, senisest suurema kapi. Mis sellega juhtub? Õige, saab üsna kiirelt ka täis. Ajaga on täpselt samamoodi – kui sa pidevalt ei jõua oma ülesandeid kaheksa tunniga ära teha ja võtad kaks tundi juurde, siis varsti avastad, et ka kümne tunniga ei jõua. Põhjused on lihtsad – nii nagu me ei raatsi või ei julge oma riidekapis inventuuri teha ja ebavajalikke rõivaid näiteks taaskasutuskeskusesse viia, nii ei tee me ka oma ajakasutuses inventuuri ja ei hinda oma tegevuste kooskõla enda eesmärkidega. Ja seetõttu teeme palju ballasttegevusi, mis meie eesmärkide saavutamisele ei oma mingit mõju. Nii ongi aktiivsus saanud laiskuse erivormiks: aktiivsus = laisk mõtlemine + läbimõtlematu tegutsemine.
Kui siia lisada meie ühiskonna moehaigus – kohustus olla hõivatud, siis ongi veel suurem probleem käes. Kurvakstegevalt sageli ei vaevu me enda tegevusi analüüsima ning lihtsalt teeme ja teeme, sest – „tööd on nii palju”. Tim Ferris soovitab neil, kes kaheksa tunniga töid tehtud ei saa tööaega VÄHENDADA. Sest see lihtsalt sunnib oma töid kriitiliselt üle vaatama.
Kui sa oled organisatsiooni juht, siis selleks, et vabastada oma töötajates tõeline „power” lase nad lahti kohustusest olla hõivatud – oluline ei ole kontrollida mitte kohalolekut, vaid püstitatud eesmärkide ja ülesannete täitmist. Anna ülesanne ja lase töötajal endal valida tööaeg, -koht ja -meetodid. Ainult nii saad töötajad täielikult pühenduma ettevõtte eesmärkide saavutamisele. Vastupidisel juhul saad suure hulga töötajate loovust ja efektiivsust pärssivaid tagumiktunde, mis sisustatakse ajatapjatega nagu kohvitass ja paberipeotäis või MSN ja suhtlusportaal. Kõlab lihtsalt, aga praktikas kipume ikka arvama et kui silma alt ära, siis viilib.
Harvard Business Review toimetaja Thomas Stewart soovitab kontrollist vabanemiseks ettevõtetel oma strateegia planeerimise käigus lisaks missioonile (ingl.k. mission statement) sõnastada ka vabadused (ingl.k. permission statement). Ta leiab, et tänastes, järjest enam detsentraliseeritud organisatsioonides, on vaja selgelt sõnastada just töötajate otsustusvabadused ettevõtte põhiväärtustena.
Odegard: ettevõtja väärtoime sündroom
Netiettevõtja Frode Odegard rääkis GTD Summitil ettevõtjaid painavast väärtoime sündroomist, mis ilmneb peamiselt tugevas maailma muutmise ja uute asjade loomise vajaduses. Seetõttu muudavad ettevõtjad kõike liiga kiiresti ning strateegiast pole üldjuhul juttugi – kui see on olemas, siis vaid ettevõtja alateadvuses. See toob kaasa uudistoodete ja -teenuste hoolimatu tulva ning tulemuseks on sageli soovitule vastupidine.
Odegardi hinnangul ettevõtjad alahindavad oluliselt ülevaatuseks ja kaalumiseks kuluvat aega ega oska ka oma ülesandeid selgelt defineerida. See võtab ülemäära palju energiat ning mida rohkem ettevõtja rabeleb, seda hullemaks asjad lähevad.
Seetõttu soovitab ta ettevõtjail võtta planeerimiseks ja ülevaatuseks tavainimesest rohkem aega. See, et ettevõtja iganädalane ülevaatus võtab oodatust kauem aega, on normaalne. Odegard soovitab vaadata ka korra-paar iga kuu üle eesmärgid, vastutusalad ja projektid.
“GTD on hädavajalik ettevõtja vaimse tervise säilitamiseks, vastasel juhul ummistavad ta “ühel päeval võib-olla” tegevuste nimekirja sajad ja tuhanded projektid,” lausus ta. Seetõttu võiks ettevõtja iganädalasel ülevaatusel kaaluta hoolega, milliseid projekte tappa juba eos ning millised visata välja ka tulevikutegevuste nimestikust.
Odagaardil on ka mõned asjalikud soovitused GTD juurutamiseks meeskonnas:
- tee iganädalased ülevaatused oma meeskonna liikmetele kohustuslikuks
- kutsu kokku iganädalane meeskondlik nädalane ülevaatusnõupidamine
- muuda oma assistent nii ruttu kui võimalik GTD eksperdiks.
Kuidas planeerida projekti loomulikult?
David Alleni firma treenerid tegid puust ette ja punaseks nn projekti loomuliku planeerimise mudeli, mis kõlab igati mõistlikult:
- Sõnasta projekti tähendus – miks sa tahad seda projekti ellu viia (“Teeme seda asja, sest…”)
- Sõnasta mängureeglid – millised on reeglid, mida me mingil juhul projekti käigus ei riku, ning millised on piirangud projektile (nt “me ei valeta kliendile” või “me ei ületa 300 000kroonist eelarvet”)
- Sõnasta visioon, mis kirjeldab olukorda, kui projekti saadab metsik edu – see on ilmselt eestlasele kõige keerulisem (kui asjad on väga hästi, siis on nad “üsna normaalsed” – seega, kirjelda projekti tulemust, kui see on “üsna normaalne”)
- Ründa aju ning pane (võimalusel) kambaga kirja sihi saavutamiseks vajalikud märksõnad ja tegevused – alguses üldised ning seejärel ründa lahti valdkond valdkonna haaval tegevused.
- Organiseeri projekt: otsusta, milliseid tegevusi on vaja ja milliseid mitte.
- Planeeri: leia iga projektiharu puhul järgmine füüsiline tegevus ja pane see oma tegevusnimestikesse kirja.
2 nippi pabermärkmiku kasutajale
David Allen Company nõustajad Meg Edwards ja Janet Riley pakkusid välja kaks väga tõhusat nippi neile, kes peavad tegevusnimestikke kalendermärkmikus:
- Kui oled lehel olevaist ülesandeist neli viiendikku ära teinud, siis kirjuta järelejäänud tööd uuele lehele ümber.
- Tehtud ülesanded kriipsuta maha punasega – sel juhul jäävad tegemata tööd paremini silma.
David Allen: keskendu strateegiliselt oluliste tegevuste elluviimisele
Foto: David Allen Company
Intervjuu Getting Things Done’i looja David Alleniga.
Olen ise Getting Things Done (GTD) kasutajana kannatanud ja näinud teisigi kannatamas nn pika tegevusnimestiku stressi all – meil on lihtsalt liiga palju järgmisi tegevusi ees. Mida soovitate sellises olukorras teha?
Tõsta neist kolmveerand nimekirja „Ühel ilusal päeval võib-olla“. Teiste sõnadega, saa aru, mida sa tõesti tahad teha ja milleks sul tõesti on jõudlust, ning eemalda asjad, mille puhul see nii pole, oma igapäevategevuste nimestikust.
Inimesed pahandavad vahel mu peale oma tegevusnimestike pärast, aga, kahju küll, need pole ju mitte minu, vaid nende tegevuste nimekirjad. Aga iga nimekiri on parem kui asjade meeles pidamine, sest siis saad paremini keskenduda olulistele asjadele.
Raskeim küsimus on selles, millal öelda „ei“.
Ka endale?
Täpselt.
Kuna te räägite minuga praegu, siis te ei tee muud. Teisisõnu: vaatad nimekirja, et ütled, et need teised asjad peavad ootama.
GTD koosnebki väga palju igal hetkel sinu endaga peetavatest läbirääkimistest – aga läbi rääkida on väga keeruline, kui sa ei tea teemasid. Nii peaksidki igal hetkel endale ütlema: „Ei, ma ei tee seda asja siin nimekirjas, vaid selle asemel midagi muud ja olulisemat, ning see on minuteadlik valik.“ Kui harjud sellega, siis pole enam vahet, kui mitut asja sa ei tee. Teed ju nii ehk naa ainult ühte asja korraga.
Kirjutate oma raamatutes, et keskmisel inimesel on 25-80 samal ajal toimuvat projekti. Kumb variant on parem selles projektide meres: kas tegeleda ühe projektiga algusest lõpuni ja siis võtta ette järgmine või tegeleda projektidega väikeste juppide kaupa kordamööda?
Hea küsimus! Intervjueerisin just GTD Connecti võrgustiku jaoks Bill Lynchi ProChainist, kes on tipptasemel projektijuht. Pärast tema intervjueerimist ütleksin, et proovi üks projekt enne lõpetada kui alustad järgmisega. Siin on muidugi tohutult erandeid.
Tema hinnangul peaks siduma iga projekti lõpetamisega rahalise või strateegilise väärtuse. Ning iga projekti tuleks vaadata selle nurga alt, et millist strateegilist väärtust konkreetse projekti elluviimine loob. Organisatsioon peaks sellest aru saama ning lubama inimestel keskenduda tähtsatele projektidele seni, kuni need on lõpule viidud. Kui kõik püüavad tegeleda 60 või 75 projektiga korraga, siis võime kaotada fookuse ning võime mõista seda, millise projekti lõpetamine pakuks suurimat strateegilist väärtust.
Tegelik küsimus on selles, milline tegevus viib asju edasi nii, et tekkiks võimalikult suur strateegiline väärtus. Ja sellele tegevusele tuleks keskenduda.
Aga samas tuleb ka puhata. 20 000 jala kõrguselt elule vaadates mõistad, et ühel hetkel on tervis strateegiliselt olulise projekti lõpetamisest tähtsam.
Seega – parem on lõpetada strateegiliselt tähtsad tegevused tähelepanu hajutamata. See on kooskõlas terve mõistusega, aga kahjuks tegelikkuses pole see sageli nii.
GTD on eelkõige isikliku ajakasutamise parandamiseks. Mida te soovitate meeskondadele, kes soovivad GTDd laialdaselt kasutada?
Meeskond koosneb inimestest. Kui inimesed kasutavad GTDd, siis nad suudavad tegutseda paremini kui varem. Kui meeskond ei tea, mida tahab saavutada, või ei tea, millised on järgmised tegevused, siis pakub GTD kindlasti meetodeid, kuidas paremini keskenduda ja tegutseda. Ja neist on kindlasti abi – seda ütleb ju terve mõistus –, kuigi loomulikult on selle lihtsa idee juures palju arenguruumi.
Aga spetsiaalselt meeskondadele mõeldud tarkvara või teenust pole meil kavas hakata pakkuma, sest meeskondade puhul on küsimus eelkõige selles, kes vastutab projektide edu eest.
GTD pole midagi muud kui asjadega toimetuleku parima meetodi kirjeldus.
Lugesin just uuringut, mis väitis, et kui paneme tegevused kirja kellaajaliselt ka oma kalendrisse, mitte ainult tegevusnimestikesse, siis teeme need asjad 80% tõenäolisemalt ka teoks. Kuidas teie leiate aega oma erinevate tegevuste jaoks, mis on valdavalt tegevusnimestikes?
Kasutan nimekirju siis, kui mul kalendris parajasti tegevused puuduvad. See on ju nimestike eesmärk. Mul on kahtlus: inimesed panevad asju kalendrisse kirja, et selle põhjal otsustada, mida teha järgmisena. Ja seda eesmärki täidab ka tegevusnimestik väga hästi.
Hiljuti avaldati ka uuring, mille kohaselt inimesed kalduvad edasi lükkama pigem asju, mille puhul nad pole kindlad, mida nendega täpselt pihta hakata. Kui teed endale täpselt selgeks, mida pead mingi asjaga tegema, on tulemuseks tohutu areng isiklikus efektiivsuses.
Mõistan, kui broneerid oma kalendris mingile tegevusele kaks tundi. See on ilmselt väga hea, sest see suurendab keskendumist. Aga kui laotad kõik oma tegevused kalendrisse, siis lähed juba päeva esimeses pooles hulluks, sest seda kõike on lihtsalt liiga palju. Ja siis tunned end isegi halvemini, sest oled teinud endaga leppeid, mida oled juba murdnud.
Kui paned midagi kalendrisse kirja ja mõtled, et sa pead seda täna tegema, aga pole endale selgeks teinud, miks sa seda asja pead tegema, siis tegelikkus ütleb teist asja: ei, sa ei pea! Tulemus on soovitule vastupidine: su organiseerimatus hoopis suureneb!
Kuidas te ise planeerite suuri tähtajalisi projekte nii, et saate olla täiesti kindel – lõpetate suure projekti õigeks ajaks?
Ma ei tea. Sa pead ise otsustama, millise detailsusega tegevusi kirjeldada, et need oleksid haaratavad nende olemuse mõistmiseks. Ja kui tihti pead neid asju üle vaatama, et tunneksid kontrolli protsessi üle. Seepärast ma ei saagi küsimusele vastata.
See sõltub väga palju sinust endast, projekti olemusest ja kõikidest teistest sinu universumis tiirlevaist asjadest, mille vahel pead valima, et millega ja miks tegeleda ning millega mitte.
Kui teed nädalasi ülevaatuseid korralikult selle projekti algusest peale ning see projekt on su projektide nimekirjas, siis sa ei küsiks minult seda küsimust! Asi on selles, et inimesed ei usalda oma süsteemset lähenemist.
Seda küll, aga ikkagi jääb küsimus, kuidas sa lood oma päevadesse selle konkreetse projektiga tegelemiseks aega – võtad näiteks iga päev kaks tundi sellega töötamiseks.
Võib-olla pead seda tõesti tegema, aga endiselt jääb küsimus: miks sa ei pane sellist nõupidamist iseendaga paika iganädalase ülevaatuse käigus. Kui pead projekti lõpetama näiteks 4. aprilliks, siis ju avastad: issakene, ma ei tule sellega muidu toime kui ma iga päev ei leia kahte tundi selle projektiga tegelemiseks. Sul ju on kalender, sa suudad aega võtta projektiga tegelemiseks – mis siin siis puudu on?! Puudu on sel juhul sisuline iganädalane ülevaatus!
Trikk on selles, et pead vaatama oma tegevusi erinevalt kõrguselt: maandumisrajalt, 20 000 jala kõrguselt ning kõrgemaltki. Pead erineva üldistustasemega süvenema oma asjadesse korrapäraselt ning tegema endale selgeks nende asjade sisu ja oma kohustused nende asjade elluviimiseks. Kui seda teha korralikult, siis on kõik hästi. Kui otsid mingit muud võluvalemit, ei hakka see iialgi tööle.
Kui koostate järgmiste tegevuste nimestikke, siis kui suur ajaliselt peaks olema ideaalne tegevus?
Mõtestan järgmist tegevust kui asja, mille suudad lõpetada kas ühe korraga või mida saad teha mingis kindlas keskkonnas seda vahetamata.
Järgmine tegevus – näiteks „kirjuta raamatu järgmine peatükk“ – võib võtta 14 tundi, aga nii kaua pole probleemi kuni sul on kogu tööks vajalik materjal ja tegevuseks on „istu arvuti taha, lülita see sisse ja alusta kirjutamist“.
Aga võib-olla oleks parem panna tegevusena kirja „visanda raamatu järgmine peatükk“, selmet „alusta peatüki kirjutamist“, sest see lihtsustab kirjutamisega alustamist. Isegi kui peatüki visandamine võtab mitu tundi, on psühholoogiline barjäär märksa madalam, sest visand ei pea olema täiuslik. Küsimus on selles, kui elegantselt suudad endale ette sööta fookuse, et suudad alustada edukalt tegevust ja selle ühel hetkel ka lõpuni viia.
Imelik asi ongi selles, et GTDl puudub maagiline valem. Inimesed küsivad endiselt, et mis on see uhiuus asi, mis GTDs peidus on, ning ma kirjutasingi raamatu „Making It All Work: Winning at the Game of Work and Business of Life“, et inimesed saaksid aru asjadest, mis neil mu eelmise raamatu „Getting Things Done: The Art of Stress-Free Productivity“ lugemisel kahe silma vahele jäid. Kui inimesed oleksid tõesti mu eelmist raamatut mõistnud, poleks ma uut raamatut kirjutanud.
“, et inimesed saaksid aru asjadest, mis neil mu eelmise raamatu „
“ lugemisel kahe silma vahele jäid. Kui inimesed oleksid tõesti mu eelmist raamatut mõistnud, poleks ma uut raamatut kirjutanud.Kas inimesed saavad teie sõnumist pärast äsjast raamatut aru või peate veel ühe kirjutama?
(Muigab) Ma tõesti ei tea… Näeme seda. Praeguseks olen lõpetanud raamatute kirjutamise.
Miks?
Mul pole praegu sellega seotud ambitsioone. Aga see võib muutuda pärastlõunal!
Praegu on maailmas tuhandeid GTD kasutajaid, kuid tegemist pole endiselt üldlevinud enda ajas juhtimise praktikaga. Kas teil on aimu, kui suureks paisub GTD-liikumine kümne aastaga?
Ma ei tea, mis juhtub kümne aasta jooksul. Kuid olen kindel, et inimesed mõistavad GTD kasulikkust ühel hetkel laiemalt kui praegu.