Elu infodieedil

Ma ei kuluta juba üle poole aasta aega ajalehtede lugemisele, erandiks on nädalalõpus ajaviiteks Eesti Ekspressi sirvimine. Olulistest asjadest saan teada raadiouudistest, mida kuulan hommikuti ning siis, kui olen teel ühelt kohtumiselt teisele. Kui mõni asi jääbki märkamata, siis saan seda teiste inimeste käest teada, küsides neilt kohtudes: „Mida huvitavat on vahepeal juhtunud?” Nad räägivad neist asjust rõõmuga: inimestele meeldib teadmisi jagada.Enamik neist ei pane ka mu „ignorantsust” pahaks.

See puudutab vaid igapäevasündmusi. Ametialaseid uudiseid ja infot ettevõtete kohta, millega olen seotud, hangin vähemalt korra-paar päevas. Muidu ma ei suudaks oma tööd hästi teha ega täidaks endale võetud rolle.

Loomulikult ei kuluta ma aega rämpsposti lugemisele, selle saatmisest rääkimata. Ma ei tunne, et oleks midagi kaotanud YouYube’i vältimise tõttu. Sel moel infodieeti pidades säästan päevas vähemalt tunni ja saan selle kulutada olulistele asjadele.

Kummalisel moel tekkib infodieedil olles välismaal elaja tunnetus – harva, kui uudised hakkavad silma, ning üha enam märkan, et sageli on tegemist libateemadega, mitte asjadega, mis riigile ja inimestele peaksid tegelikult korda minema.