Üha kiirenev sõit lõpuga lumehanges
Eelmise aasta lõpus haarasin endale liiga palju ülesandeid ning lõpptulemusena lendas mu enesejuhtimise regi uppi ning mina ühes sellega. Näitan kuut tunnust, mis annavad tunnistust sellest, et peagi ootab ees paratamatu õnnetus.
„No kuidas nüüd ajajuhtimise koolitajal ja raamatu „Hetk“ autoril siis niimoodi läks?“ kuulen mõnda lugejat küsivat. „Kingsepal pole kingi, jah?!“
Vahel on kingad läbi küll… Aga siis tuleb teiste saabaste asemel enda omad ära parandada.
Tagantjärele vaadates andsid peatselt saabuvast õnnetusest mitu asja märku piisavalt varakult. Kuid hoog oli nii suur, et ei olnud mahti neid signaale märgata – isegi siis mitte, kui need olid muutunud väga valjuks. Näitan, mis juhtus.
2 minuti reegel ei toimi
Tagantjärele vaadates oli just see esimene tunnus – jätsin mitu olulist pisiasja tegemata. Kui tavaliselt ajan paariminutlised tegevused korda paaril-kolmel sessioonil päevas, siis nüüd lükkasin need päeva lõppu. Aga siis olin nii väsinud, et ei jaksanud nendega tegeleda ja lükkasin need järgmisse päeva. Ja siis ülejärgmisse. Nii need kuhjusid.
Isetäituv meilikast
Kui mõni e-kiri jääb kirjakasti kauemaks kui päev-paar, siis on seegi ülekoormuse märk. Tavaliselt saan päevas poolsada kirja ning kui kirjakastist vaatab vastu juba sadakond kirja, mis on lugemata või mille puhul ma pole otsustanud, mida nendes peituvate tegevustega täpselt peale hakata, on pilt selge: midagi on valesti.
Üleliigsed paberid taskus ja kotis
Annan endast parima, et mitte kaasas tassida üleliigseid pabereid rahakotis, taskutes ega kotis. Sellest hoolimata avastasin, et rahakott on kviitungeist pungil, mõni visiitkaart reisib pintsaku rinnataskus mitu kuud või tont-teab-kust tulnud esemed kipuvad kotis paljunema. Tulemuseks oli segadus mu ümber, mis külvas ka segadust mõtteis.
Aeg puudub iganädalaseks ülevaatuseks
Olen pühendunud iganädalase ülevaatuse fänn. Võtan tavaliselt korra nädalas tunniks-paariks aja maha, et uurida, mida olen nädalaga teinud ning mida olulist toovad järgmised nädal või kaks. See harjumus aitab sihte seada ja rahulikult kaaluda, millega tegeleda ja millega mitte.
Ühel hetkel oskasin oma elu nii kiireks ajada, et ülevaatuseks puudus aeg. Noh, mis see üks kord ka ära pole… Järgmisel nädalal juhtus sama moodi. Ja ülejärgmiselgi. Segadus kasvas.
Lubadused ei pidanud
Üha sagedamini avastasin, et jagan tühje lubadusi. Alguses paar tükki nädalas, hiljem paisus nende arv kümnekonnani. Mida kiiremini hakkad rabelema, seda kärmemalt vajud sohu. Ja seda rohkem proovid asja tühiste lubadustega – nii endale kui ka teistele jagatavatega – päästa.
Meisterreageerija, vähemalt esialgu
Üha rohkem tegelesin juhtimise asemel reageerimisega, sest ootamatuste arv jätkas kasvamist. Lõpuks oli hoog juba nii kiire, et kõigele ei jõudnud enam reageeridagi. Vahel oli tunne nagu juhiksin autot, aga gaasipedaal on kinni kiilunud ja pidur ei tööta. Lõpuks oled nagu peksupoiss: hoop tuleb hoobi järel, ise muretsed peamiselt selle eest, et ellu jääks, muu pole enam oluline. No nii hulluks asi ei läinud, aga väga palju puudu ka ei jäänud.
Lõpuks puudub vähimgi aeg planeerimiseks, lihtsalt jooksed asjadega kaasa kuni võhma jagub. Kui enam ei jaksa, kukud. Aga siis pole enam vahet.
Külmumine
Kuna juhtimine puudub lõpuks täielikult ning kiirus kasvab pidevalt, siis varem või hiljem lendab regi uppi ning sellel sõitja samuti. Alguses on hanges mõnus ja rahulik, aeg seisab, kõik kihutavad sinust mööda. Mõnus. Aga seejärel hakkab jahe, lausa külm, üha külmem, talumatult jäine. Nüüd on valik sinu teha.
Esimene variant: aga äkki õige jääkski siia? Räägivad, et alguses on küll hirmus külm ja valus, aga hiljem läheb paremaks. Ühel hetkel muutuvat olemine rahulikuks ja enam pole millelgi vahet. Mitte kunagi enam. Juhtub, mis juhtuma peab.
Teine variant: võtan kokku viimased jõuvarud, ajan end püsti ning, nui neljaks, leian koha, kus saan sooja kamina ees rahulikult läbi mõelda, et kuidas edasi. Valisin selle tee, muidu ma täna seda kolumni ei kirjutaks.
Mida sina teeksid sellises olukorras, kui oled „reelt“ maha lennanud ja tahad uuesti end kätte võtta? Palun jaga oma soovitusi kommentaarides. Järgmisel nädalal kirjutan, kuidas ma ise uuesti ree peale ronisin ning olukorra kontrolli alla sain.
“Külmetasin”, siis vahetasin töökohta ja lugesin läbi “Hetk” ning muud selle kaudu leitud raamatud. Praegu on kõik veel värske ja ootan huviga, et kas õpitu ka pidevaks harjumuseks muutub.
Väga hea lugu. MIda olen teinud?
a. öelnud ebaolulistele asjadele “ei”;
b. filtreerinud väga tähelepanelikult põhimõttel Delete,Delay,Delegate,Do;
Minu lugupidamine, Kristjan, aruka ja ausa eneseanalüüsi eest.
Nüid on kommentaar õiges kohas…
Aus peeglissevaat, tõepoolest. Mina jõudsin tõdemusele, et alati ei peagi kogu elu ülioskuslikult planeerima. Pigem võiks õppida ennast seetõttu mitte halvasti tundma :-). Ja las läheb vahel see regi uppi, mis sest, et enamasti tahame ta sujuvalt aeglustades künkalt otse kamina juurde tüürida. Minu kaminamoment tõi teadmise, et kui üliefektiivne planeerimine peaks ideaalvariandis andma võimaluse üha efektiivsemalt oma jõuvarusid kasutada, siis…ma ei tahagi alati efektiivne olla. Mõnikord annab süüdimatu molutamine (süüdimatu= ei tohi süümepiinu tunda!) hoopis suurema laksu energiat tagasi. Mille saan siis ilma üleplaneerimata suunata millelegi, mis mulle sisimas tõeliselt hea tunde annab ja teistele seeläbi ka.
Vahel tuleb osata lasta asjadel ka loomulikku rada minna. Mis peab tehtud saama, küll see saab ja mõne asjaga ei juhtugi kidgai hullu, kui see tegemata jääb. Mõne asja jaoks tuleb aeg hiljem ise. Põhimõte, et iga halb on millekski hea, on minu elus küll üldiselt paiaka pidanud, seda hea selgub muidugi mõne aja pärast. Kohe sellest aru ei saa.
Organiseeritus on muidugi minu nõrk külg ja seda oleks vaatamata eelräägitule arendada 🙂
Kihutajad häirivad mind vähe ja “ree” juhtimisoskus veel veits kesine, kuid tee, mis ees on selge ning tugev.
Vahel teen väikesi kiiruskatseid ja olen sellest mõnusat tõestust saanud, et püsin teel.
Aitäh Kristjan! Oled nagu hea ja aus liiklusinspektor, kes oskab nähtamatult oma linna liiklejaid värskena ning teel hoida.
Eks olen isegi üha enam lasknud lihtsalt tüürida, kuid kerge kontroll siiski meeldib ka 🙂 Võib-olla kirjutan oma järgmise oma heitlustest ja mõtlustest sel teel: eesmärgipärane elu vs kulgemine
Mida aeg edasi, seda vähem kohtan ka mina halbu asju. Ikka ainult häid. Mõned head on küll ebamugavad ja valusad, aga lõppkokkuvõttes siiski head 🙂
Eks see ole vist optimisti ja pessimisti vahe: optimist arvab, et elame parimas maailmas võimalikest ning pessimist kardab, et see on tõsi.
See ajajuhtimine on vist enamasti mõeldud palgatöötajatele, sest kui oled tööandja, siis saad rohkem endale vaba aega lubada, et ei tekiks selliseid olukordi. Töötaja on aga enamasti nagu orav rattal.
See ongi nüüd see koht, kus mõistad, et kui mõnus on olla tegelikult kuskil palgatööline, kus kõik ei sõltu ainult sinust ja veelkord sinust. Eriti mõnus kui saad veel mõni ametnik ja selle peale oma 40+ päevase puhkuse välja võtad. Tagasi tulles on kinldasti enamus probleeme ilma sinuta leidnud lahenduse ja need vähesed, mis kipitavad… no saad oma reega jälle mõnuse uue lendstardi teha. Ja oluline, on see, et mitte unustada kohe kurtmist, et raske ja keeruline kõik elu on ja kiire ja kiire ja kiire… elu on ilus…
Olen ka paar korda kinni jooksnud. see hanges tiksumine on päris hea võrdlus, liiatigi pidi külmumissurm olema suht mõnus ja magus, saamata arugi, et midagi valesti on …
Minu rohi: kriitiline tegevuste saneerimine. esmalt kõik tegevused käsitsi ühte loetelusse paberile kirja (käsitsi kirjutades töötab aju kuidagi teisiti kui klaveri taga). Samuti tegevuste alategevused ja muud jooksvad kuid tähtaegsed (a´la helista, telli, maksa). Teiseks nummerdan tegevused tähtsuse järjekorras. Kolmandaks kirjutan nö uue prioriteetide lehe puhtandina ümber (efekt: paar ununenud asja meenub+ siseminie veendumus asjade tähtsusest ja järjekorrast loksub paika). Neljandaks käärin käised ja tegutsen vastavalt nimekirjale ja ainult nimekirjale. Uued prioriteedid lisan julmalt nimekirja lõppu. Nii kui tegevus tehtud tõmban rasvaselt läbi. Töö lausa lendab käes ja kahe- kolme päevaga jälle rajal.
Ps Olen viimased 6 aastat olnud elektroonilise kalendri raevukas fänn … võtsin ka sellest kuust uuesti paberkalendri proovida …
Aitäh sisuka kommentaari eest! Ma ise sain uuesti ‘jalule’ samal moel. Kirjutan ilmselt homme-ülehomme pikemalt.
Selle paberkalendriga ajab muidugi asjade topelt kirjapanek üksjagu hulluks. Aga no pole arvutis sama ülevaatlikku süsteemi, kui seda paberile kirjutamine suudab pakkuda… Ja pliiatsiga kirjutamine jätab paremini asju meelde ka.
Ma ise olen nii tööandja kui ka töötaja ning mul läheb oma aja korraldamist ikka tublisti vaja 🙂 Kahtlustan, et kui oled tööandja, siis on ajakorraldus vaat et olulisemgi.
Eks see olneb sellest kui sügavas hanges regi on ja kui mitmendat korda ta sinna oma tee leidnud on. Esimesed kukkumised ja mõistlikud hanged saavad ületatud selliselt nagu siin juba välja toodud on. Aga kui reelt maha lendamine hakkab saama harjumuseks ja hang läheb nii sügavaks, et üles tulemine juba ülemäära keeruline on, siis tuleb lihtsalt rege vahetada. Mina just nii olen praegu käitunud ja selle tulemusena ise oluliselt õnnelikum inimene ja ka oma endise ree asju näen hoopis uues valguses ning suudan ree peale jääjaid ja uusi ree peale tulijaid asju üle andes juhendada nii, et neil seda kukkumist loodetavasti vähem saab olema.