Kaks kotti ja prügi täis taskud

Hiljuti rääkis üks mu koolitusel osalenud kultuuritöötaja õpetliku loo tühjast tööst.

Oma tööd armastava inimesena võttis ta tavaliselt ette rohkem kui teha jaksas. Nii pidigi ta tööd koju kaasa võtma. Igal õhtul pakkis ta kaks ligi viiekilost kilekotti tegutsemist nõudvate paberitega ning haaras need koju minnes käe otsa.

Koju jõudes oli vaja perele süüa teha, veidi koristada, lastega tegeleda ning lõpuks ei jaksanud ta enam muud kui raamatut lugeda või telerit vaadata. Hommikul virgudes valmistas ta perele hommikusöögi, vaatas, et lapsed kooli saavad õigeks ajaks, ning haaras kaks viiekilost kotti käe otsa ja läks taas tööle.

Muide, ta elas töölt viie kilomeetri kaugusel ning käis tööl jala. Maal tavaline asi.

Nii jätkus see kahe nädala vältel – ikka õhtul kaks rasket kilekotti käe otsa ja koju ning hommikul märsid näppu ja tööle.
Ühel õhtul lõi tal järsku pildi selgeks. “Mida ma ometi teen? Miks ma tassin neid raskeid kotte iga päev edasi-tagasi?” küsis ta endalt. Seejärel naasis ta poole maa pealt tööle ning jättis kotid sinna. Kotid seisavad ilmselt tänaseni ta kabineti nurgas. Kergemat koduteed kui tol õhtul ta enda sõnul ei mäleta üle hulga aja.

Võta üks hetk ja vaata oma tegevused üle. Milliseid tegevusi sa lohistad sama moodi päevast päeva nagu kultuuritöötaja paberitest pungil kilekotte? Mida saad ette võtta, et sellist mõttetut koormat vältida?

Üks soovitus veel: vaata läbi oma taskud, kott ja lauasahtlid ning eemalda neist prügi, mida sa tegelikult ei pea iga päev kaasa vedama. Tegin seda hiljuti isegi ning eemaldasin mõlemast kotist poole kilo jagu pabereid, lisaks veel pükste ja pintsakku taskudest hulga väiksemat pudi-padi. Tee koju ja tööle on kergem nii otseses kui ka kaudses mõttes.