Kulgev meeskond
Huvitav, kas pühendunult kulgev meeskond on võimalik? Mil moel võiks eesmärkide ja range tegevuskavata tiim jõuda kvaliteedistandarditel ja mõõdikutel ratsutavas maailmas teistest kaugemale?
Kas ta üldse jõuaks kaugemale? Sügavamale võib-olla küll. Ning töömõnu oleks igal juhul parem. Nagu ka pühendumine, sest survet on vähem ja naudingut rohkem.
Kus leiaksime sarnaseid meeskondi, mis nii käituvad? Esimesena meenub mulle muusika. Jättes pop- ja taustamuusikatooted kõrvale, on suurem osa muusikute kooslusi väljas loominguvabaduse ja parema tulemuse, mitte standarditele vastavuse eest. Ka loometööstuses võime näha sama. Miks siis näeme äris kulgevaid ettevõtteid nii vähe?
Põhjus on tõenäoliselt usalduse puudumises. Oleme harjunud nõudma tooteid ja teenuseid kindlaks ajaks, kuigi sageli ei oska isegi öelda, miks on tähtaeg just nimelt see, mitte teine või kolmas.
Tähtaeg aitab tõmmata piiri loomisprotsessi ja selle vahele, kui võime öelda, et mingi asi on “valmis”. Meis pesitseb hirm, et tähtaja puudumisel jäämegi lihvima, viimistlema ja nokitsema pisiasjade kallal. Teisest küljest, tähtaega võib ju asendada lihtsalt meeskondlik kokkulepe – peaksime enne kokku leppima, milline näeb toode, teenus või mõni protsess välja, kui see on “valmis”. Kas seegi on vajalik?
Ühine kulgev tegutsemine eeldab mitut asja, mis pole eesmärgistatud tegutsemisel nii olulised. Eesmärgistatud tegutsemine pole inimeste suhtes nii nõudlik kui kulgemine.
Esimene: kõigil tiimi liikmetel on selge arusaam sellest, miks ja mida kavatseme koos teha, milline on meie suund. Samuti puudub meis hirm selle ees, mis saab siis, kui keegi peaks otsustama me rühmast lahkuda, et oma teed minna. Ega seda saa vältida ka eesmärgistatud tegutsemise puhul.
Teine: meil on kokku lepitud igaühe roll ja vastutusala – igaüks meist on omas valdkonnas pädev ning me usaldame tema otsuseid. Samas söandab tiimi iga liige teistelt kahtluste ja kõhkluste korral abi ja nõu küsida. Siin on suur vahe ühise vastutuse ja tiimikaaslaste tegevuste vastu ükskõiksuse vahel.
Kolmas: me suhtleme omavahel. Saame kord päevas, iga paari päeva tagant või korra nädalas kokku, et koos tunda, kus oleme ja kuidas edasi läheme. Ettepoole lipanud liikmed annavad teada, mis meid ees ootab, ning ootame järgi neid, kelle samm pole sama kiire kui teistel. Kui nad lõpuks kohale jõuavad, siis saame meiegi osa nende põhjalikkuse viljadest.
Neljas ja kõige olulisem: meie meeskonna iga liige on motiveeritud. Teisisõnu, iga liige tunneb teekonnast mõnu, tajub oma osa selles ning tunnetab oma tegude mõju kogu tiimi liikumisele. Me jagame tasu vastavalt panusele. Kuidas see võiks välja näha nii, et igaüks on rahul? Mul puudub hea lahendus, kuid meenub paar kollektiivset otsustamist kasutavat kollektiivi, mil tuleb see enam-vähem välja.
Miks ikkagi liigub kõik eesmärgistamise, planeerimise, mõõdikute ja standardiseerimise suunas nagu märkis üks mu blogi kommenteerijaid? Miks tahame üha enam mõõta, kontrollida ja tüürida?
Jah, nii jõuab rohkem. Jah, nii on tulemused ühtlasemad. Jah, sel moel on kontroll suurem. Aga kas need kõik asjad on inimese ja meeskonna vabaduse loovutamise hinda väärt?
Ühiselt kulgemine on keeruline, sest see eeldab usaldust enda, üksteise ja maailma vastu.
Mõistan, et tegemist on idealistliku uitmõttega aidata maailma luua üha enam kulgevaid inimkooslusi, mis panustavad võimalikult palju maailma parendamisse, kuid las see mõte olla ja kulgeda. Palun anna oma panus: paku kommentaarides välja ideid, mil moel saaks meeskond mõnusamalt ja vabamalt kulgeda, tehes samal ajal olulised asjad teoks. Siin, Facebookis ja Sekretar.ee-s kommenteerijate vahel loosin 1. veebruaril välja Peter Milleri raamatu “Tark parv“.
Usun, et suur tähtsus on siiski meeskonna valikul. Mulle meeldib kunagi kuuldud ütlus, et õige töö on see, mida teeksid ka ilma rahata. Seega, usun, et kui kokku on saanud inimesed, kellele projekti teema meeldib ning kelle jaoks on antud valdkond ka muidu huvitav, on tegemist suurepärase kooslusega, mis suudab lähtuvalt oma huvist panustada töö arengusse rohkem kui muidu. Arutelud ei piirdu kellaajaga ning sellest tulenevalt tekib veel rohkem häid mõtteid.
Kui selline meeskond on omavahel läbi arutanud ning saab aru, mis on nende projekti eesmärk (ning mõistab ka selle vajalikkust), ei usu ma, et ka projekti puudutavad olulised ja konkreetsed asjad tegemata jäävad. Sest see on justkui ka tööliste endi huvi edasiarendamine.
Väga hea lugemine. Ma loodan, et ma pole idealist nüüd, kuid ma märkasin heameelega hinges, et Tartu Rahvaülikooli töötajate parv tundub õnneks täiesti ülalkirjeldatu sarnane. Aga muidugi võib parves koostegutsemist lihvida aina ja aina.
Tuleb nõus olla, et (peaaegu) kõik liigub eesmärgistamise ja standardiseerimise poole. Aga ma usun, et selle juured ei ole, mitte selles, et kõik seda päriselt niiväga tahaks. Juured on eesmärkides ja selles kuidas me endale seda tegevust mõtestame (õigemini kas me seda üldse sisuliselt mõtestame või on see vahend tarbimise finantseerimiseks).
Me ju vaikimisi aktsepteerime, et kogu aeg on vaja kasvatada käivet ja kasumit (äris) või osta üha suuremaid / uuemaid tarbeasju (eraelus). Ja selleks on vaja rohkem jõuda, rohkem teha. Ja siis hakkame otsima kuidas ühes ajaühikus rohkem teha/toota/suuta – ühesõnaga kuidas kiiremini joosta.
Sellel on minu arvates kaks tulemust – esiteks kannatab süvenemine, teiseks maksame selle eest hästi kallist hinda läbi kaugenenud peresuhete, kõrge stressitaseme ja sellest tulenevate haiguste jne. Seda viimast me üldjuhul ei märka või ei tunnista endale lihtsal põhjusel – stress hoiab püsti. Ei ole olemas ühtegi võimsamat piitsa ega präänikut kui see, et inimene on enda jaoks otsustanud, et “ma pean”. Ja siinkohal pole vahet, kas see on nö päris põhjus või vaikimisi omaks võetud väline surve. Stressist loobumiseks pole võimalust – väärtushinnangud ju ütlevad, et kõvem tegija on see, kes suudab ühes ajaühikus rohkem. Iseendaga ja loodusega kooskõlas elamine on pop vaid esoteerilises kirjanduses. Neid raamatuid (mitte muidugi iga suvalist, vaid neid, mis aeg-ajalt üleüldiseks massipsühhoosiks muutuvad – Coelho esimesed raamatud näiteks) on vahel hea kätte võtta, läbi lugeda ja õhata kui hea ja tark see jutt on… …ja siis panna vana rada edasi :-). Parema homse nimel.
Tegelikult jääb tahaplaanile see MIDA, MIKS ja KELLEGA teha. Sinu küsimusele vastamise võti ongi minu meelest just selle enda jaoks selgeks mõtlemises. Mina usun, et üldjuhul eeldab see, senistest suhtevõrgustikest väljamurdmist, võib olla ka tegevusala vahetamist ning ilma suure formaalse organisatsioonita tegutsemist. Usun ka, et üldse liigub maailm polariseerumise suunas, ühed jooksevad suurtes organisatsioonides veel kiiremini, teised valivad teha midagi muud vabakutseliste või mees-ja-koer tüüpi firmades.
Progressi jaoks on vajalikud mõlemad – esimesed on tublid töömesilased, kes hoiavad struktuure üleval, teiste seast tuleb rohkem neid inimesi, kes muudavad maailma. Olgu siis start-up firmades või kodanikuühiskonnas tegutsedes.
Vastus lühidalt: võti on teadlikkus. 🙂
Nii intrigeeriv ja põnev küsimustering…Oma kogemusele toetudes tahaks lisada veel ühe olulise teguri, mis loob eelduse iseorganiseeruva ja kulgeva meeskonna kujunemiseks – need on ühised printsiibid. Meeskonna liikmetega ühiselt läbi räägitud kokkulepped koos selge sihiga on kulgeva meeskonna sügavamaid sisejõude. See on justkui maja vundament, mis aitab kõigel muul end koos hoida. Juhtidena, meeskonna liigutajatena on meie ülesanne sihti silme ees hoida, seda aeg-ajalt meelde tuletada. Kulgev meeskond kujuneb läbi usalduse, avatuse ja iga inimese märkamise.
Suur tänu kõigile kommenteerijatele. Auhinnaraamat läheb Piretile 🙂