Küsitlus: mis on aeg?
Viimase paari nädala jooksul on hakanud inimesed seoses mu ajajuhtimise raamatuga „Hetk“ üha enam mult pärima – mis on aeg? Jõudsin alloleva paari mõtteni ja ootan tagasisidet ka sinult selle kohta, kuidas tajud ja mõistad sina aega.
Füüsikast teame, et kiirus on teepikkuse ja aja suhe. Sellest tulenevalt on aeg teepikkuse ja kiiruse suhe. Sellest kaks järeldust.
Esimene: tee pikkusega kasvab ajakulu. Teisisõnu: mida suurema ettevõtmisega tegeleme, seda kauem see võtab. Mida kaugemal on tähtaeg, seda rohkem on meil aega venitamiseks.
Ja teine: mida aeglasemalt liigume, seda rohkem on meil aega, ja vastupidi – kiirustamisega väheneb saadavaloleva aja hulk. Kui võtad aja maha (isegi see väljend annab edasi, millega täpselt tegemist) ning aeglustad oma elutempot, siis märkad, et aega on tulnud oluliselt juurde. Kui rabeled ning rapsid täie jõuga, pole ühel hetkel aega enam ei enda, lähedaste ega hobide jaoks.
Seega oleks nutikas elada võimalikult tervislikult, et teekonda pikendada, ning tempo rahulikumaks võtta, et meil oleks aega rohkem.
***
Aeg võib täiesti vabalt olla ka illusioon, meelepete. Ja võib olla ka päriselt olemas. Täpselt me seda ei tea.
Kui jagaksime efektiivsed inimesed aja kasutamise poolest kaheks, siis ühed püüavad olla võimalikult efektiivsed selleks, et jõuda üha enam tehtud, ning teised selleks, et hankida nii palju aega kui saab rahulikult kulgemiseks. Esimesed ütlevad, et inimesi tunned jälje suurusest, mille ta maailma jätab. Teised rõhutavad taoistliku toimimata toimimise vajalikkust – kui kulgeme rahulikult, täiendame maailma parimal võimalikul moel.
Siin peitub küsimus: kummal on siis õigus? Esimesed kardavad seisma jääda, sest ehk juhtub sel juhul, et nad raiskavad elu lihtsalt ära. Teised pelgavad tormata täpselt samal põhjusel.
Järele jäävad inimesed, kes ei viitsi, taga või ei julge selle üle isegi mõelda. Aga vahet pole: nendega on sama lugu.
Seda, kumb variant on õigem, saame teada siis, kui meie elu selles ilmas on otsas. Kui siiski.
***
Mis on aeg sinu jaoks? Kuidas mõistad aega? Palun kirjuta kommentaaridesse. Sisukate kommenteerijate vahel läheb järgmisel kolmapäeval loosi kaks raamatut „Hetk. 12 sammu parema elu poole“ – üks siin kommenteerijatele ja teine Facebookis kommenteerijate vahel.
Kunagi õppisin elektriasju. Siis räägiti: elekter on see, mida ei näe, aga tunned ja kui tunned, siis enam ei näe. Parafraseeriksin, et aeg on see, mida ei näe, aga tunned, kuidas ta kulub.
Aeg on justkui läbitud teekond, mille kulumist märkame läbi saavutuste, emotsioonide, mälestuste ja füüsiliste omaduste muutuse 🙂 Oma eesootavat teekonda kirjeldame läbi eesmärkide ja unistuste.
Lapsena tundus, et aega on nii palju ja ei jõua kuidagi ära oodata, millal saab juba suureks kasvada. Suurena on tunne, et aeg lendab nii kiiresti, et ei saa arugi, kui päev jälle õhtus on. Imelik kogu selle tunde juures on see, et tegelikult on aega ju täpselt sama palju. Ja teinekord kulub mõne asja ära tegemiseks hoopis vähem aega, kui selle asja peale mõtlemiseks. Igasugused aja efektiivse kasutamise nipid on kasulikud. Teinekord jõuab hoopis paremini, kui vahepeal päevakese logeled ja end välja puhkad. Minu jaoks on aeg suur väärtus, aga veel suurem väärtus on see, kui seda nii kasutada, et selle ajaga tehtust rõõmu tunned.
Definitsioonid definitsioonideks. Mul on ajamasin, mis stardib igal õhtul ja viib mind alati järgmisse hommikusse. Sõiduaeg varieerub, meelelahutus niisamuti. Tekk ja padi on standardvarustuses. Ainult, jah, süüa sel lennul ei pakuta…
Mulle on alati meeldinud ajarändamist käsitlevad kirja-, lina-, tele- ja muud teosed. Mõnes mõttes võiks ka oma aja oskuslikku planeerimist käsitleda rändamisena, kuna jõuad sama aja jooksul rohkem ära teha. Ooteajad ei tundu nii pikad, kui nad asjalike tegevustega täita. Ja ka tähtajad ei näi võimatud, kui plaan piisava varuga tehtud ning tegevused piisavalt pisikesteks lõikudeks jagatud.
Ja definitsiooniga jäin ikka jänni…
millegipärast pimestab meid, (lääne) inimesi, pettekujutelm, et tubli inimene peab kogu aeg midagi tegema ja et see on millekski vajalik. siis saabki ajast vaenlane ja kiirus justkui kasvaks – aeg tormab! kuulasin ühel pühapäevahommikul ööülikoolist jaapani keele ja kultuuri lektori alari alliku loengut “elada elu ennast”, kus ta räägib praktikast nimega zazen: see tähendab tundide viisi istumist, mis aitab inimesel eemalduda oma (konstrueeritud) minast ja vaadata oma elu kõrvalt. äkitselt tekib tunne, et selle asemel, et olla ainulaadne ja originaalne (ning selle nimel hirmsasti rabeleda), oleks kõige parem olla tühi koht. kui kergendav ja ühtlasi õõvastav on avastada, et me elame enamasti mingit enda konstrueeritud pseudoelu. alles seda taibates võib pöörduda tagasi “elu enda poole”: nautida iga tegevuse tõelist olemust (alari allik toob näite hommikusest teejoomisest, millega võiks kaasneda tee maitse ja värvi nautimine, mitte närviline mõtlemine eelseisvatele kohustustele ja päevale). kui tekib arusaam sellest, mis on tähtis (st “päris”) ja mis ei ole, siis kaob ka vajadus ajaga maadelda või seda defineerida. jääb ainult mõnus kulgemine ja hetke maitsmine selle mitmekülgsuses. ehk siis vähem pseudotegevusi! kui see tihemini meelde tuleks, oleks juba hea …
Inimkond on liikunud suunas, kus igal inimesel on järjest rohkem ahvatlevaid võimalusi tegeleda tuhandete huvitavate asjadega, aga bioloogilise olendina on meie võimed ja meile antud aeg üsna piiratud. Oletan, et paljud inimesed tunnevad ennast sageli nagu lapsed kommi- või mänguasjade poes, kus valik paneb pea ringi käima. Mõned meist püüavadki siis haarata igast võimalusest kasvõi natuke, ahmides endasse uusi kogemusi üürikesest tutvusest sadade tegevustega. Mõned teevad südame kõvaks ja suudavad keskenduda üksikutele valitud tegevustele, minnes süviti. Nii ühel, kui teisel juhul jääb aga aega alati väheks, “juhi” seda siis tõhusalt või mitte…
Seega on pikemas perspektiivis vaja saada surematuks.
Või vähemasti radikaalselt kvaliteetset eluperioodi pikendada. Optimistlikumad futuristid arvavad, et esimene tuhande-aastast juubelit tähistav inimeme on juba sündinud. Meil on lootust 🙂
Kõlagu loosipasunad! Tähelepanu, käivitame lototroni… Ja mõni sekund hiljem teame: Auhinnaraamat läheb Pillele. Palju õnne!
Palun võta ühendust – siis saame kokku leppida, kuidas raamatu kätte saad 🙂
kas mina võitsin raamatu? ma alles praegu avastasin, kuna olen Pöffi tõttu vähe arvuti taga viibinud (ja rohkem kinosaalis). olen väga rõõmus raamatu üle. kuidas ma kätte saan? mulle võib kirjutada aadressil pillekr @ yahoo.com