3 võtet tegemata asjade stressi vähendamiseks

Kui sageli kannatad nn pika nimekirja stressi all? Tead küll, selline olukord, kus tegemata asjade nimekirjale ei näi lõppu tulevat ning see kasvab oluliselt kiiremini kui jõuad sellest asju ära teha. Või oled kadumas hoopis erinevate nimekirjade rägastikku? Või katsetad just praegu neljakümne kuuendat vidinat, mille abil oma elu lõpuks korda saada?

Olen teinud kõiki neid asju ning kulutanud selleks tunde. Suure osa ilma asjata, kuid see lõputu katsetamine ja nimekirjadega mässamine on mul aidanud luua endale ideaalse süsteemi, mis aitab keskenduda ning samas vältida tegemata asjade painet.

Näitan mõnda võtet, mis aitab kiiresti asjadega järje peale saada.

1. Lõpeta ideaalse töövahendi otsing

Ideaalne töövahend puudub. Karm, aga tõsi. Kasuta harjumuspärast vahendit – märkmikku, Outlooki, Google’it, Toodledo’d, Remember The Milki, tavalist tekstifaili, telefoni, mõttekaarti – just seda, mis sulle käepärane. Oluline on see, et tegevused poleks mööda ilma laiali. Hoia neid ühes kohas, mida mugav kasutada.

2. Analüüsi tegevuse mõju

Enne kui hakkad rabelema, mõtle selle peale, kas seda asja üldse on vaja teha ning mis juhtuks, kui jätaksid selle tegemata. Oluline on keskenduda sellele viiendikule tegevustest, mis annab neli viiendikku rahulolust ja tulemustest.

Kui pead siiski tegutsema, küsi endalt, kas saad seda tegevust delegeerida. Kui saad, siis delegeeri. Oleme kõik ainulaadsed ning peaksime keskenduma ainult neile tegevustele, mida vaid meie saame teha ja ei keegi teine.

3. Sea sisse nii vähe nimekirju kui võimalik

Osale inimestest meeldib kui asjad on ühes nimekirjas, mõnele see, et nimekirju on mitu. Ma ise kasutan mitut nimekirja, sest see aitab mul paremini orienteeruda tegevustes.

Nimekirjade üliküllus on suurimaid probleeme, mis kimbutab David Alleni ajajuhtimissüsteemi Getting Things Done kasutajaid. Just see on põhjus, miks irvhambad kutsuvad Alleni süsteemi nimega Getting Things to Be Written Down and Done Nothing (Paneme Asjad Kirja Ega Tee Midagi). Kui avastad, et kulutad suurema osa ajast nimekirjade haldamisele, siis on midagi väga valesti.

Minu nimekirjad:

· Ideed – niipea kui idee tuleb või keegi soovib, et midagi teeksin (ja tegemist pole olulise pisiasjaga, mille teen ära kohe), lisan selle ideede nimekirja. Kord päevas vaatan ideede nimekirja läbi ning otsustan iga asjaga, mida sellega teen või ei tee. Suurema osa viskan minema või tõstan “Tulevikus võib-olla ühel ilusal päeval” tegevuste nimekirja.

· Projektid – üks nimekiri töiste ja teine koduste hetkel pooleli projektide tarvis. Need on asjad, millega praegu tegelen. Neis nimekirjades on paar-kolm suuremat tööd. Uue suurema töö lisan sellesse nimekirja siis, kui eelmised valmis või ma ei saa praegu ühegi suurema tööga edasi liikuda. Tähelepanu: kui mõne asjaga sa hetkel ei tegele, siis ära seda pane sellesse nimekirja, sest muidu ajab see pildi segaseks.

· Tegevused – iga projekti tegevused eraldi nimekirjas. Erandiks on delegeeritud, koosolekutel arutatavad ning ringiliikumist (näiteks kesklinna minekut eeldavad) tegevused, mis on eraldi nimekirjades – nende, üldiste nimekirjade puhul kirjutan vahel selguse huvides projekti tähise tegevuse ette.

· Eesootavad projektid – projektid, mis pole praegu veel alanud, kuid tean, et lähikuudel kavatsen neid alustada. Seni on need lihtsalt eraldi nimekirjas. Planeerin need mõni päev enne projekti algust, pannes tegevused täpsemalt kirja. Planeerimise käigus kirjutan suurema töö ümber ka projektide nimekirja ja tõmban selle eesootavate projektide nimekirjast maha.

· Tulevikus võib-olla ühel ilusal päeval – asjad, mida võib-olla kunagi teen, aga võib-olla ka mitte. Seda nimekirja puhastan iga paari-nädala tagant ja viskan sellest välja asjad, mida tegelikult pole vaja teha.

Sellise süsteemi abil keskendun ühele projektile korraga ning selles ühele tegevusele. Kuupäevalised tegevused toon sellesse nimekirja mõni päev enne tähtaega.

Kui hoian oma tähelepanu ühel poolelioleval projektil ning ülejäänud on usaldusväärselt ja lihtsalt kirjas, siis tõstan sellega oluliselt oma efektiivsust ning naudin rahu ja segamatu tegutsemise rõõmu.

Selline enda juhtimise süsteem ei tähenda impulsiivsest tegutsemisest loobumist – teen endiselt sageli asju, milleks mul on hetkel tuju. Pigem loon selliselt end ohjates aega hetke ajel tegutsemiseks, pere ja hobidega aja veetmiseks või lihtsalt molutamiseks kartmata, et mõni asi jääb tegemata või töised tegemised hakkaksid kuklas trummeldades jõudehetki häirima.