Pakkumine Juhtimiskoolitusel osalejatele

Kõigil konverentsil Juhtimiskoolitus 2010 osalejail on võimalik osaleda loosis, mille võitja saab tellida tasuta kolm tundi tasuta koolitust või coachingut. Loosis osalemiseks tuleb vastata lihtsale küsimusele (loosis osalevad kõik vastajad, mitte ainult võitjad).

Võitja loosime esmaspäeva hommikul kell 9.

6 põhjust, miks õppida Internetirevolutsiooni kursusel

Eesti veebiturunduse guru Peep Laja sai valmis uue internetiturunduse kursuse Internetirevolutsioon, mis pakub kasulikku õppimist nii algajale kui ka edasijõudnule. Miks tasub kulutada 1990 krooni enda harimisele just Internetirevolutsiooniga liitudes:

  1. Teemade valik on muljetavaldavalt lai: alates äriidee ja infotoote loomisest kuni otsingumootoritele optimeerise peensuste, toimiva netireklaami tegemise ning müüginippideni. Ma olen siiralt üllatunud sellise valiku rohkuse üle – enne keskkonda sisenemist ootasin netiturunduse kursust, kuid täielikku õpetust oma netiäri käivitamiseks ei osanud ma küll oodata.
  2. Enamike teemade juures on mõneminutilised kuni veerandtunnise videolõigud. Võtad rahulikult aja maha ning kuulad ja vaatad arukaid mõtteid, mida saad oma lehel ära teha. Kokku on õppematerjali 15 tunni jagu, aga õnneks on see maht jagatud seedimiseks parajas mõõdus juppideks.
  3. Kogu protsess on üles ehitatud loogilise jadana ja pärast iga õppetükki saad pärast väikest mõttetööd asuda õpitut kohe kasutama. Pealegi saad pärast kursuse läbimist kasutada materjale käsiraamatuna.
  4. Koolitussuhe pole ühepoolne, vaid interaktiivne – keskkonnas on tipp-topp foorum, milles Peep ja kaasõppijad vastavad Su küsimustele ning muudavad seega õpitu ellurakendamise efektiivsemaks.
  5. Kursuses osalejana saad oma veebilehele tasuta tagasiside.
  6. 1990 krooni on kogu selle infokogumi eest naeruväärselt vähe. Aga ära unusta, et õppimiseks kulub ka aega ning selle hind on kursuse maksumusest oluliselt kõrgem.

Lisan juurde ühe manitsuse: liituda on mõtet siis, kui õpitu viid kohe ka ellu. Uurisin põhjalikult kursust ning kavatsen ka ise selle samm-sammult läbi teha. Kui tahad veebi vahendusel saada uusi kliente ning teenindada olemasolevaid varasemast paremini, siis võid käituda nii nagu mina:

  • Loo igasse tööpäeva järgmise kolme kuu jooksul ca tund aega õppimiseks ja õpitu rakendamiseks. Pane see aeg korduva sündmusena oma kalendrisse.
  • Liitu kursusega.
  • Tee enda ja oma toote või teenuse internetiturunduse iga päev tund aega tööd järgmise kolme kuu jooksul.

Kui oled usin, siis hiljemalt kursuse lõpus võiksid reaalselt näha kursusest tekkivat kasu. Ma ise loodan õppimisse investeeritud aja tagasi teenida hiljemalt paar-kolm kuud pärast kursuse lõppu. Praegu on liitumiseks hea aeg, sest siis on põhjust sügisel vilju korjata.

Märkus: Käesoleva blogipostituse eest sain Internetirevolutsiooni tasuta liitumise. Ausalt öeldes oleksin liitunud ka raha eest, sest kursuse hind on väga mõistlik, kuid oleksin teinud seda paari kuu pärast, kui tempo veidi rahulikum ja õppimiseks rohkem aega 🙂

Kursuse tõhususe kaardistamiseks lisan ka praeguse selgepilt.ee statistika, et oleks hea võrrelda oktoobri alguses, mis vahepeal on toimunud:

  • ca 650 külastust nädalas
  • 68,1% bounce rate
  • 57% uusi külastusi
  • Otseliiklus 38%, otsimootoritest 27%, viitajatelt 32%
  • Twitteris jälgijaid 478

Järgmised 4 aastat panevad paika järgmised 1000

Oluline algatus: osale samuti, levita sõnumit ning aita maailma säilitada inimväärsena:

5 kanaarilindu kaevanduses

Kuidas saada aru piisavalt varakult, et asjad hakkavad kontrolli alt väljuma? Mind on aidanud viis „kanaarilindu kaevanduses“ ehk viis tunnust, mis hakkavad ammu enne silma, kui olukord halveneb märkimisväärselt.

Miks kasutati vanasti kaevandustes kanaarilinde? Nad haistsid esimesena plahvatusohtlikku kaevandusgaasi ning andsid sellest oma lauluga märku. Meid ümbritsevad samuti sarnased nõrgad signaalid, mis annavad märku sellest, et varsti halveneb olukord oluliselt.

Olen märganud vahetevahel säutsumas selliseid „kanaarilinde“:

Isetäituv meilikast. Kui mõni e-kiri jääb kirjakasti kauemaks kui päev-paar, siis on see märk sellest, et kirjad hakkavad kuhjuma. Tavaliselt saan päevas poolsada kirja ning kui kirjakastist vaatab vastu juba sadakond kirja, mis on lugemata või mille puhul ma pole otsustanud, mida nendes peituvate tegevustega täpselt peale hakata, on kanaarilinnu laul kuulda.

Segi laud. Proovin oma asjad enam-vähem korras hoida, kuigi ma pole loomu poolest suurem asi korraarmastaja. Kui lauale hakkavad kuhjuma paberid, siis see on märk sellest, et peatselt võib mõni tegevus jääda vajaliku tähelepanuta.

Üleliigsed paberid taskus ja kotis. Annan endast parima, et mitte kaasas tassida üleliigseid pabereid rahakotis, taskutes ega kotis. Sellest hoolimata avastan aeg-ajalt, et rahakott on kviitungeid pungil või mõni visiitkaart reisib pintsaku rinnataskus mitu nädalat. Seegi on märk sellest, et mõnes taskus või kotinurgas võib peituda mingi tegevus, mis tegelikult tahaks juba tegemist.

Unustad pisiasju tavapärasest rohkem. Kui juhtub mõne päeva jooksul paar korda, et mõni asi läheb meelest või kipun olema tavapärasest hajameelsem, unustades maha mütsi või kindad ehk mõne teise asja, siis see annab märku sellest, et ajul on liiga palju tegemist asjade meelespidamisega. Unustamine on üks esimesi saabuva distressi tunnuseid vähemalt minu puhul.

Kõnetad inimesi vale nimega või lähed valesse kohta valel ajal. Sellised apsakad annavad samuti märku peatselt võimust võtvast korralagedusest ning sellest, et tähelepanu pole päris nende asjade juures, kus peaks olema.
Mida teha kui kuuled kanaarilinde laulmas?

Mind on siiani aidanud kolm sammu.

1. Pane kirja tegemist vajavad asjad. Lihtsalt paberile. Nii kiiresti kui võimalik ja nii palju kui meenub. Ühtegi asja ma selle nn mõttepuhastuse käigus ma ära ei tee – lihtsalt kirjutan tegevused üles. Samuti käin läbi kõik kuhjunud paberid ja e-kirjad ning nokin neist tegevused välja. Läbikäidud paberid tõstan eraldi kuhja ning e-kirjad eraldi kausta, et saaksin aru, mille puhul olen juba tegevuse välja sõelunud ja mille puhul mitte.

2. Otsusta, mis on tähtis ja mis mitte. Nüüd vaatan järgmist nädalat-paari, täiendan veel veidi nimekirja ja seejärel valin välja kümme kõige olulisemat (mitte kiiremat!) tegevust ning märgin need ära. Siis valin välja kõik tegevused, millega praegu pole oluline tegeleda ning lisan nad tulevikutegevuste nimestikku, mida vaatan mõne aja pärast üle, kui kiired ja olulised asjad tehtud.

See etapp on kõige ebameeldivam, sest see toob sageli kaasa juba võetud kohustustest lahtiütlemise.

3. Leian 10 tegevuseks reaalse aja, millal ma need tegelikult ka ära teen.

Millised on Sinu “kanaarilinnud”?
Mida teed siis, kui kuuled neid siristamas, et asjad taas joonde saada?

Kuhu su aeg kaob?

Millal lõpetasid viimati tööpäeva ja mõtlesid: kuhu see aeg küll kadus – pidevalt sai nagu toimetatud usinalt, aga päev kadus käest ning midagi olulist nagu ei jõudnudki teha…

Pakun välja mõned abivahendid, mis aitavad mõista, kuhu aeg lendab, ning sellest edaspidiseks õppida.

Kodumaine veebiteenuste firma Apprise arendab ajamõõtmise teenust www.toggl.com. Olen neid kasutanud vahelduva eduka veidi üle aasta. Toggli kasutamisel registreerud kasutajaks (kõige lihtsamal tasemel on teenus tasuta) ning tõmbad soovi korral programmijupi oma arvutisse, mis tekitab Windowsi system tray’sse (tead küll, ekraani all paremal nurgas, need ikoonid kohe kella kõrval) punase mummu. Vajutad mummule ja lahti hüppab aken, milles paned kirja, millise töö ja millise projektiga tegemist, ning kell hakkab jooksma. Kui lõpetad, vajutad taas mummule ning kell jääb seisma.

Toggli ajamõõtja saad paari klõpsuga ka lisada oma Gmaili lehele, et seal mummu kinni-lahti vajutada. Kui su telefoniks iPhone, siis saad kasutada Togglit ka arvuti juures eemal viibides – muidu tuleb pärast tööaeg tagantjärgi sisestada.

Hiljem saad analüüsida: kui palju aega mingile asjale kulutasid ning milleks kulus liiga palju ja milleks arvatust vähem aega. See teadmine aitab edaspidi oma plaane seada realistlikumalt ning välistada vähemolulisi tegevusi.

Toggliga sarnaseid veebiteenuseid on maailmas veel, näiteks RescueTime.com, kuid Toggl on siiani mulle tundunud kõige intuitiivsemana. Aga võib-olla on asi lihtsalt selles, et nii Toggli loojad kui ka mina oleme eestlased.

Kui veebiteenus sulle ei sobi, siis uuri, ehk on mõnel tuttaval koolitaja Mats Soomre loodud Exceli tabelit, milles kaardistad oma põhilised tegevused ning iga päev paned kirja, kui palju aega mingile tegevusele kulutad. Ka siin on olemas aruandelehed, mis näitavad selgelt, millele aega kulutad.

Kolmas võimalus on viie päeva jooksul lihtsalt kirja panna minutilise täpsusega, mida tegid. Hiljem vaata logiraamat üle ning leia sellest tegevused, millel pikem mõju puudub.

Oma aja jälgimisega kaasneb paar kõrvalnähtu.

Esimene neist distsiplineerib. Olen isegi avastanud, et hakkan just-just kella käima panema, et vaadata, mida twitteri-sõpradel mulle teatada, aga siis mõistan, et see pole hetkel üldse oluline ning leian endale asjalikumat tegevust.

Teine väsitab. Kuna pidevalt just nagu keegi jälgiks sind kõrvalt (kell ju käib!), siis sageli töötan sama efektiivselt kui puhkuse-eelsel päeval. Aga see väsitab. Seega: võta aega ka puhkamiseks.

Kolmas õpetab. Kui oled järjekindel ning salvestad oma ajakasutamist nädala jooksul, siis võib kihla vedada, et pärast ajakasutamise analüüsi tuleb järgmine nädal märksa parem.

Ega minagi pidevalt oma ajakulu jälgi, kuid see on üks esimesi abivahendeid, mille võtan appi, kui elu läheb liiga kiireks ning olen liiga palju tegevusi endale kahmanud.

7 nippi, kuidas koju minna töömõteteta

Sageli küsivad inimesed, mida teha, et vältida töömõtete või töö koju võtmist. Üks lihtsamaid viise on luua töö juures viimaseks või esimeseks asjaks igapäevase ülevaatuse rutiin. See koosneb mitmest lihtsast nipist.

1. Kogu ideid
Võta õhuke pakk märkmepaberit ning pane need kirjaklambriga ühte. Kui sul tuleb uus tegutsemist nõudev mõte, siis pane see lehekesele kirja. Sel juhul ei jää need piinama.

2. Kiida end
Vaata möödunud tööpäevale tagasi (või hommikuse ülevaatuse puhul eelmisele tööpäevale) ning kiida end nende oluliste asjade eest, mida oled ära teinud.

3. Puhasta sisendsahtlid
Võta ette meilikast ning otsusta iga meiliga, mida sa temaga teed (kui tegevus on tähtis, siis kaheminutiasjad tee kohe ära, võimalusel delegeeri või lükka sihipäraselt edasi, leides aja, mille sa võtad selle kirjaga tegelemiseks; ebaolulised asjad kustuta, arhiveeri või lisa need tegevused nn inkubaatorisse ehk nimekirja, mille päises kiri „Tulevikus võib-olla ühel ilusal päeval“ – pikemalt loe tegutsemismudelist mu eelmisest kolumnist). Otsustatud kirjad tõsta teise ümbrikusse, et saaksid lõpuks inboxi tühjaks.

Sama moodi otsusta iga päeva jooksul lipikutele kirjutatud tegevusega, mida ja millal sa sellega pihta hakkad.

4. Pane kirja delegeeritud tegevused
Kui oled päeva jooksul delegeerinud mingeid tegevusi, lisa need delegeeritud tegevuste nimekirja. Siis on hiljem lihtne vaadata, millised toimetamised ootavad teiste inimeste taga.

5. Lõika sabad
Uuri, millised tegevused jäid täna tegemata. Kui on tegemist pisiasjaga, tee need kohe ära. Kui suurema tööga, leia kalendrist reaalne aeg, millal sa need asjad teoks teed (ära lükka neid automaatselt homsele, sest muidu võid endale anda katteta lubadusi).

6. Planeeri homne päev
Vaata, mida toob homne. Vajadusel tee mõned ettevalmistused. Planeeri homseks kindlasti üks tegevus, mille lõpetamise üle sul on hea meel ning mis annab põhjust end ka homme õhtul kiita.

Valmis! Nüüd võid rahulikult koju minna, sest tööasjad on kontrolli all.

7. Pane töised mõtted kirja
Kui kodus tuleb mõni töömõte, siis pane see lipikutele kirja ning vaata see üle järgmisel hommikul tööl või – kui aitab oodata – siis homsel igapäevasel ülevaatusel.

Kas oled rikas?

Hommikune vestlus laitmatu viietärnihotelli hommikusöögilauas:

“Vabandust, võin teilt midagi küsida?”

“Otse loomulikult, palun.”

“Kas te olete rikas?”

Mõttepaus. “Jah, kindlasti. Mul on abikaasa, keda armastan südamest ja kes mind armastab, mitu last, kelle üle heameelt tunda, mitu usaldusväärset sõpra, keda armastan siiralt, töö, mis mulle meeldib… Jah, olen küll.”

Polnud vist see vastus, mida oodati. Aga võib-olla ka oli, ei tulnud pähe küsida.

Ajajuhtimise koolitus 5 minutiga

Räägin homsel Haridusjuhtide Aastakonverentsil, miks ja kuidas end ajas juhtida. Vaata esinemist tutvustavat veidi vähem kui viis minutit kestvat tutvustust, mis tegelikult on iseeneses juba lühike ajajuhtimiskoolitus:

Mida teed järgmiseks?

See on minu jaoks üks olulisemaid küsimusi. Mida teed järgmiseks, et astuda oluline samm eesmärgile lähemale? Või kui eesmärgid puuduvad, aga on olemas siht, siis selles suunas minekuks?

Näen sageli koolitustel kolme äärmuslikku enda ajas juhtimise tüüpi.

Esimesed armastavad end nimetada impulsiivseteks. „Mulle meeldib langetada hetkeajel otsuseid, mida ette võtan, reeglid pole minu jaoks,“ armastavad nad öelda.

Mis neid ikkagi ajab ajajuhtimise koolitusele?
Kahtlustan, et nad ei saa sageli olulisi asju tehtud, sest kui siht on segane, pole ju vahet, kuhu poole jooksed. Sageli soovivadki nad selgusele jõuda sihis, kuhu poole minna, et siis neile omase kiirusega otsustada, mida järgmisena võiks teha. Kui nad jõuavad selles selgusele, siis tormavad nad valitud suunas sama ohjeldamatult kui enne sihitult ekseldes.

Teistele meeldib end nimetada süstemaatilisteks inimesteks. „Asi tuleb enne ikka põhjalikult läbi planeerida, hea plaan on juba pool tegu,“ lausuvad nad.

Ega nad eksi, aga nad planeerivad elu ja tegemisi nii põhjalikult, et paraku ei jõua nad tegevusteni peaaegu kunagi. Sageli mõistavad nad koolitusel, et sel pole suurt vahet, kas planeerid üle või ei tee üldse plaani – tegutsemine ei kuku nii ega naa hästi välja. Kui nad õpivad piiritlema oma plaane ning leidma, milline on nende järgmine konkreetne tegevus, siis liiguvad nad edasi äärmiselt järjekindlalt ja tõhusalt.

Kolmas seltskond teeb küll realistliku plaani, kuid tegutsemise käigus ei suuda seda piiritleda, lisades olemasolevatele kavadele üha uusi tegevusi. Selle tulemusena ei lõpeta nad ühtegi tööd, sest töökuhi üha kasvab. Kui nad mõistavad, et kui tõmmata plaani ja tegevuste alla joon ka siis, kui tulemus pole täiuslik, vaid on lihtsalt väga hea, tulevad nad oma asjadega oluliselt paremini toime.

Seega on iga asja puhul kaks võtmeküsimust: kuhu ma tahan välja jõuda ning milline on minu järgmine samm selles suunas?

Ajajuhtimissüsteemi Getting Things Done looja David Allen soovitab tegutseda nii:

  • Iga tegevuse puhul küsi, kas ja miks see on tähtis.
  • Kui tegevus on tähtis, siis kas tegelikult pead tegema tulemuseni jõudmiseks mitu sammu? Kui nii, siis sõnasta projekt, mis on vajalik tulemuseni jõudmiseks ning lisa see oma projektide loetelusse. Seejärel küsi, milline on sinu järgmine samm tulemuse saavutamiseks.
  • Kui see tegevus võtab alla kahe minuti aega, tee see kohe ära, kui vähegi võimalik.
  • Kui tegevus nõuab üle kahe minuti, siis vaata, kas saad selle delegeerida kellelegi, kel on rohkem aega või oskusi. Delegeeritud tegevus lisa delegeeritud tegevuste nimekirja – seda saad aeg-ajalt üle vaadata ja uurida, kuidas teised asjadega toime tulevad.
  • Kui delegeerida pole võimalik, siis lisa tegevus Autofookuse tegevusnimestikku või lepi endaga kalendris kohtumine, et see tegevus sobival hetkel teoks teha.
  • Kui tegevus pole tähtis, siis viska see ära ja ära tegutse.
  • Kui ära visata ei raatsi, lisa see tegevus või sellega seotud materjalid arhiivi.
  • Kui tegevus pole praegu tähtis, aga tulevikus soovid selle juurde naasta, lisa tegevus nimekirja, milles on tulevikus võib-olla ühel ilusal päeval elluviidavad tegevused. Seda nimekirja saad aeg-ajalt üle vaadata ning võib-olla on mõni konkreetne idee küpsenud vahepeal elluviimise faasi – siis saad ju sellest teha uue projekti.

Proovi kasutada seda mõtteviisi ja sa näed, kuidas asjad hakkavad kiiremini edasi liikuma.

Aga kõige olulisem on siiski see, et päri iga tegevuse puhul: miks seda tegevust on vaja ning milline on siht ja milline on sinu järgmine samm selle sihi suunas.

12 nippi infouputusega toimetulekuks

Kurb, aga tõsi: aeg, mil saime infot ühest või kahest kohast, on möödas. Vähemalt seni, kuni leiutame piisavalt intelligentse personaalse infootsinguagendi.

Kuidas jõuavad sinuni tegevused? Võta viis minutit ja pane kirja, kust leiad uusi tegevusi.

E-post. Tööaadressilt tuleb lakkamatu tegutsemist nõudvate kirjade tulv nagu ka paarilt-kolmelt era-aadressilt. Kui palju saad päevas kirju? Kui hästi läheb, siis paar-kolmkümmend. Kui mitte, siis sadakond.

Osa asju on kirjas märkmikus, ükskõik, kas digitaalses või vanal heal paberil. Kui neid ei jõua tehtud, kirjutad järgmisele päevale ümber, mil sa ei leia samuti nende jaoks aega.

Märkmelipikud töölaual, kuvari küljes, rahakoti vahel, märkmikus, autos, kemmergus, kõikjal. Kes teab, mis neil kõigil on kirjas?

Dokumendid lauanurgal või äärmuslikemail juhtudel kõikjal, paarikümnesentimeetrisest lauda katvast kultuurikihist töötooli ümbritseva ühtlase paberimassini, mis takistab toolirattaid veeremast. Seal kuskil on kindlasti mõned jube olulised tegevused, aga kellelgi pole aimu, mida need endast täpselt kujutavad. Aga kuklas haamerdav tunne ütleb, et kuskil tiksub järjekordne miin, mis võib iga kell tähelepanu puuduse tõttu plahvatades tuua kaasa väiksemat sorti tormi teeklaasis.

Kodus: ostunimestik külmkapil, mõned paberid diivanilaual, kaheksa aastat paigaldamata põrandaliist, kääksuv uks, aastaid koristamata kelder, pabereisse-raamatuisse mattunud öökapp, hulk ideid ja uitmõtteid mitmes peas segiläbi töömõtetega.

Uudised veebilehtedel. Alates olulistest eluks pea hädavajalikest sõnumeist lõpetades ühelt poolt globaalpoliitilise olukorra ja teiselt poolt uudistega nagu näiteks „Lindsay Lohani kints on täitsa pekkis“.

See oli alles algus. Siis laskus järgmine infopilv.

Hakatuseks välksõnumidWindows Live Messenger (tuntud ka kui MSN) ning Skype. Kui oled arvuti taga, siis oled ju kättesaadav!

Siis Facebook. Kui ennustasin poolteist aastat tagasi, et Orkuti ajastu on Eestis läbi, nappis uskujaid. Nüüd on näha, et Orkut pole küll surnud, kui lõhnab imelikult, kui parafraseerida Frank Zappat. Aga sotsiaalsed loomad nagu oleme, on vaja tšekata nii Facebooki, Orkutit, LinkedIni ja Plaxot ning vist veel mingit võrgustikku, mille nime isegi keegi ei mäleta, aga mida mõned mudilased kasutavat siiani.

Nüüd Twitter. „Kui sind pole Twitteris, siis pole sind olemas!“ pröökavad uue meedia gurud. Oled ikka küll. Aga Twitter on kasulik võrgustumis- ja infoleviku vahend sellest hoolimata (ütles @kristjanotsmann 140 tähemärgiga).

Ja siis veel info kogu maailmast, mida vahepeal jõudsid tehnoloogiasõbralikumad meist RSSi vahendusel lugeda (RSS on selline teenus, mis jälgib lehtedel toimunud muudatusi ning annab neist meile teada). Mu jaoks on küll RSS surnud, sest ma lihtsalt ei taha jälgida mitutsada uudiskanalit, mille vahel ma valida ei suuda. Parem vaatan vahetevahel, mida mu Twitteri kontaktid on põnevat leidnud.

Lisaks veel enda mõtted. Nagu teisi asju veel vähe oleks.

Tulemus: uitmõtted, mis ei lase olulistele asjadele keskenduda; unehäired, sest kell 2.17 meenub, et midagi olulist jäi tegemata; ärevus, et midagi olulist on kindlasti kuskil veel, millele me pole piisavalt tähelepanu pööranud.

Mida peale hakata? Annan 12 soovitust

1. Vaata kriitilise pilguga üle kõik infokanalid, mida tarbid ning loobu kõigest, mis pole kvaliteetseks eluks vajalik –e-uudiskirjade ja listide tellimusist, mida sa tegelikult ei loe, kirjuta filtreid, mis liigutavad ebaolulisi kirju prügikasti.

2. Vajalikku infot hangi teiste inimestega rääkides. Enamik meist on mingis valdkonnas vaieldamatu ekspert. Sedapidi jõuab kvaliteetne info meieni inimlikumalt ja vahetumalt.

3. Keera teler reklaamipauside ajaks hääletuks – infot on niigi palju. Proovi seda mõnel õhtul ja pärast võrdle seda eelmisega.

4. Võta ette mõttepuhastus, mille käigus vaata üle kõik nö kogumissahtlid, kuhu praegu infot kogud. Selle töö käigus koosta nimekiri võimalikest tegevusist. See tuleb pikk. Aga kõiki neid asju sa ei pea tegema. Sõelu sealt välja oluline viiendik, mis annab neli viiendikku su elu kvaliteedist.

5. Vähenda kogumissahtlite arvu. Kasuta ühte või kahte meilikasti, märkmikus ühte lehte ideede ja uute tegemiste jaoks, ümbrikku saabuvatele dokumentidele ja paberitele. Kogu saabuvat infot nii vähestesse kohtadesse kui võimalik, sest siis on sul iga päev vähem kohti üle vaadata, et mõista, mida pead tegema.

6. Keera arvutis kellad ja viled maha. Tegelikult pole ju vaja, et uue meili saabumisel avaneb hüpikaken, tuba läbistab „kõll“ või „ding-dong“ ning ekraani all paremas nurgas vilgutab end ümbrik, mis annab teada järjekordsest postkasti potsatanud pakkumisest. Rääkimata MSNi ja Skype kõllidest ja plinks-plonksidest. Tarbi infot siis, kui sa seda tahad, mitte siis, kui teised seda soovivad.

7. Tšekka e-kirju nii tihti kui vaja, aga vasta ainult neile, mis tegelikult ka nõuavad viivitamatut vastust. Ülejäänutele vasta kord päevas ning teata sellest ka oma kontaktidele, et nad paanikasse ei satuks, kui sa pole viie sekundi pärast meilile vastanud.

8. Vaata kord päevas läbi saabunud kirjad, uued ideed ja teiste pakutud tegevused ning otsusta igaühe puhul, kas ja mida pead sellega ette võtma. Proovi jõuda nii kaugele, et päeva lõpuks on su inbox tühi. Lisa tegevused tegevusnimestikku.

9. Kasuta otsinguagente nagu Google Alerts ning twitteralerts.net. Facebook häälesta nii, et see saadaks su meilile ainult need sõnumid, mida vajad. Kirjuta oma meiliprogrammi filter, mis tõstab kõik sõbrakutsed ning ebaolulisemad facebookiteated eraldi ümbrikusse, kust saad neid kord-paar päevas korraga lugemas käia.

10. Lepi sellega, et Twitter ja Facebook tõid kaasa info tarbimise paradigma muutuse – kogu infot pole enam võimalik tarbida. Oleme nagu nõukaaegses anekdoodis, milles seersant ühendas sujuvalt aja ruumi, käskides sõduritel kaevata kraavi „siit kuni lõunani“. Kui lähed Facebooki või Twitterisse, siis näed käesoleva hetke infokildu ajastu vaimu peegeldusena. Ja see on päris tore, sest aitab keskenduda rohkem hetkele, mitte olla kinni minevikus.

11. Puhka aktiivselt. Kui himu läheb väga kangeks, siis luba endale kord-paar päevas rämpstoitu elu24de ja delfide veergudelt, aga vähenda doosi iga päev veidi, et ärajäämanähtusid leevendada ning lõpuks loobuda (huvitav, miks ei avaldata rämpsuudiste lehtedel hoiatust „Infoporno tekitab kergesti sõltuvust. Ära alusta!“)

12. Infouputuselt tagasi võidetud hetkedel mine õue, jaluta veidi ning hinga, kuula ja vaata, mis maailmas päriselt toimub. Räägi inimestega ja kuula, mida neil öelda. Lõppude lõpuks on ju see päris maailm, milles elad, mitte digisuhtlusest pakatav virtuaalne ümbruskond. Olukord muutub siis, kui jõuame täiendatud reaalsuseni (augmented reality), milles on digiinfo loomulikult segunenud tavapärase maailmaga. Aga selleni kulub veel aastaid.

Mida nii käitudes kaotaksid? Mida võidaksid?

MIllised on need elu elu aeglasemaks muutvad ja infotulve vähendavad nipid, mida ise kasutad?