Hoia oma füüsiline ja vaimne tervis korras

/5 Comments/in , /by

Üks asi, mida sel aastal on hea teha: pööra rohkem tähelepanu oma tervisele, et elust rohkem rõõmu tunda. Kui hoiad korras oma keha, siis töötab ka vaim paremini. Otsi sobivat trenni seni, kuni leiad. Ja ära lükka seda edasi, vaid tegutse kohe – praegu on suurepärane aeg sportimisega (uuesti) alustada.

Mina käin paar korda nädalas Mart Parmase juures Kuhlbarsi tänaval hiina tervisevõimlemist qigongi õppimas, nii juba vist viiendat aastat. Kui huvi pakub, tule vaatama – sellega ei kaasne kohustust jääda trenni käima. Mart Parmase trennid toimuvad esmas-, teisi- ja kolmapäeviti kell 17.30-20, ühe trenni hind on sada krooni ning kuutasu 500 krooni. Esimene trenn on loomulikult tasuta. Peale qigongi teeme vahel veidi taiji’d ning õpime shindo, shiatsu, tui na või mõnda muud ida massaaži.

Palun jaga kommentaarides soovitusi, milline trenn sulle sobib ning kuhu kutsud inimesi ennast füüsiliselt ja vaimselt korrastama.

8 nippi, et uus aasta tuleks vanast parem

/6 Comments/in , , , , , /by

Kuidas läks sinu tänavuste uusaastalubadustega? Oleks võinud vist paremini minna… Mida teha, et järgmine aasta tuleks parem? Kuula Kanada enesejuhtimisguru Robin Sharma ning USA efektiivsuse meistri David Alleni ja Briti ajajuhtimisspetsi Mark Forsteri soovitusi.

1. Vaata läbi tänavune aasta. Pane kirja, mis tänavu õnnestus suurepäraselt, ning mis veel tähtsam, kirjelda, milles arenesid lõppeval aastal – mida uut õppisid, milliseid uusi asju tegid. Pane kirja ka kõik oma tänavused saavutused.

Vaata ka varjupoolt: milliseid asju tahtsid teha, aga ei teinud. Miks läks just nii? Kas tegemata tegudeks on järgmine aasta parem? Kas neid üldse on mõtet järgmisel aastal teha? Mida õppisid lüüasaamistest? Kuidas võitsid nii lörriläinud asjadest kui ka tegemata jäänud tegudest igal juhul?

2. Vali 2010. aasta tunnuslause. Mille poolest tuleb järgmine aasta eriline, millise lööklausega võiks seda iseloomustada? „Majandusliku muretuse aasta”, „Meisterlikkuse aasta” või hoopis „Kartmatuse aasta”? Pane järgmise aasta nimi kirja vihikusse, mida kasutad järgmisel aastal igal nädalal oma tegevuste ülevaatuseks.

3. Sõnasta missioon. Nüüd sõnasta ühe tekstilõiguga oma missioon järgmiseks aastaks ning lisa see järgmise aasta iganädalaste ülevaatuste dokumenti. Mida selgemalt oma missiooni sõnastad, seda lihtsam on sul pühenduda selle elluviimisele. Ja seda paremaid tulemusi sa järgmisel aastal näed.

4. Loetle 5 olulisimat eesmärki. Nüüd küsi endalt väga tõhus enesecoachingu küsimus: „Millised viis olulist asja minu elus juhtuvad tänase ning järgmise aasta 31. detsembri vahel, et sellest saaks minu senise elu parim aasta?” Pane need viis eesmärki nii lihtsalt ja selgelt kirja kui vähegi oskad. Hoolitse selle eest, et need tekitaksid sinus kirge, oleksid mõõdetavad, nõuaksid väikest pingutust ka ning iga asja puhul oleks ka kirjas kuupäev, mis ajaks tahad selle asjaga toime tulla.

Kui sa esimese hooga ei suuda viit eesmärki valida, vaid neid tuleb oluliselt rohkem, siis kirjuta üles kõik olulised asjad, mida sa võiksid järgmisel aastal teha. Lase nimekirjal seista mõni päev ning seejärel kriipsuta maha need tegevused, mida sa ei kavatse kindlasti teha. Nüüd las nimekiri settida veel mõne päeva ning kirjuta teise, tulevikutegevuste nimekirja ümber need asjad, mida ei pea tingimata järgmisel aastal tegema. Nüüd on juba lihtsam välja valida järgmise aasta viis olulisimat eesmärki.

5. Tükelda 5 olulisimat eesmärki. Jaga iga eesmärk veidi väiksemateks sammudeks ning otsusta iga eesmärgi puhul, mida oled ära teinud 31. märtsiks, mida juuni lõpuks ning milliseid samme astunud septembri lõpuks. Hoia neid eesmärke pidevalt silme ees, sest siis on sul lihtsam neid saavutada.

6. Tee oluline samm edasi igal nädalal. Hoolitse selle eest, et järgmise aasta igal nädalal teed olulise sammu edasi vähemalt ühe eesmärgi täitmisel (aga veel parem, kui kahe eesmärgi poole püüdlemisel). Selleks planeeri juba praegu järgmise aasta esimene nädal nii, et tegeled iga päev nii pea kui võimalik kasvõi natuke ühe eesmärgi nimel. Kui iga nädal tegeled sel moel iga päev ühe või kahe eesmärgi saavutamiseks vajalike tegevustega, siis suudad neid asju ka saavutada.

Tõeliselt oluline: tegele uute eesmärgipäraste tegevustega hommikul kohe esimese asjana enne, kui hakkad teiste asjadega toimetama!

Vaata möödunud nädal üle kord nädalas ning kirjuta päevikusse, mida olulist tegid sel nädalal. Samuti planeeri selle sessiooni käigus järgmine nädal oma eesmärkidest lähtuvalt.

7. Vaata oma päev üle. Igal õhtul vaata mööduvale päevale tagasi ning tunnusta end oma saavutuste eest. Seejärel viska pilk oma eesmärkidele ning vajadusel kavanda järgmine päev. Loomulikult kanna hoolt, et selles oleks vähemalt üks tegevus eesmärkide saavutamiseks.

8. Õpi. Tee 2010. aastast õppimise aasta – võta iga päev kasvõi natuke aega, et õppida midagi uut. See aitab olla veelgi kindlam, et järgmine aasta tuleb tänavusest parem.

Nüüd võtame mõlemad – sina ja mina – paberi ning paneme sellele kirja järgmise aasta lööklause, missiooni ning 5 eesmärki, sest sellega kauem viivitada pole põhjust ega kannatust.

Toeta Heateo sihtasutust!

/0 Comments/in , /by

Uus aasta on kohe-kohe tulekul. Mida saaksid sel puhul head teha? Üks lihtne ja väike asi on toetada Heateo Sihtasutust. Uuri nende veebi ja vaata, kas saad ja tahad panustada aega mõnda nende asjalikku ettevõtmisesse. Kui aega napib, siis tee neile annetus, investeeri ettevõttena või telli ajakiri “Head uudised”. Uuri lähemalt siit.

Tule oma 2010. aastat kavandama aruka ajajuhtimise koolitusele!

/0 Comments/in , , , , , /by

8. jaanuari aruka ajajuhtimise koolitus on läbi müüdud koolitusele on veel kaks vaba kohta (sest üks inimene ütles viimasel hetkel ära ja üks on haige) – kiirusta ja tule koolitusele. Kirjuta mulle kristjan-at-selgepilt.ee või helista 502 9037.

Korraldan ka täiendava koolituse 29. jaanuaril Tallinnas Tammsaare koolituskeskuses ning sellele on veel mõned vabad kohad.

Soovi korral saad koolituselt vastused järgmistele küsimustele:

  1. Kuidas planeerida 2010. aasta nii, et see tuleks parem kui 2009. aasta?
  2. Kuidas talletada kõik ideed ning neid võimalikult kiiresti ja tulemuslikult ellu viia?
  3. Kuidas omada ülevaadet kõigest, mis teoksil, ja vältida asjade unarusse jätmist?
  4. Kuidas teha õigeid asju õigel ajal õiges kohas ja seega aega võita?
  5. Kuidas võtta kontroll oma kalendri üle enda kätte?
  6. Kuidas püstitada reaalseid ja konkreetseid eesmärke ning neid saavutada?
  7. Kuidas vähendada tegemata asjadest tingitud stressi miinimumini?
  8. Kuidas kasutada arukaks ajajuhtimiseks harjumuspäraseid töövahendeid tõhusalt?

Tavaliselt suudavad koolituse läbinud inimesed teha edaspidi kolme asja, mis muudab nende elu efektiivsemaks ja kvaliteetsemaks: nad panevad olulised asjad kalendrisse kirja ning tegutsevad vastavalt tehtud plaanidele ja peavad endale antud lubadustest kinni, tulles samal ajal toime igapäevaste katkestustega. Lõpptulemusena saavutavad nad oma eesmärke kiiremini, paremini ja väiksema stressiga.

Koolituse hind koos materjalide, lõunasöögi ja kohvipausidega on 2490 kr + km inimese kohta.

Kuidas anda uusaastalubadusi, mis peavad paika?

/0 Comments/in , , , , , /by

Kõige paremini jõuad kohale siis, kui näed sihti – hoia silme ees nädala eesmärke ning näed, kuidas vähemalt osa olulistest tegevustest liigub edasi.

Mil määral suutsid täita oma tänavusi eesmärke? Enamikel meist eriti hästi ei läinud, sest üle mitme aasta tegime läbi tervendava majanduskriisi. Mida sellest õppisime?

Seda, et vahel muutub meie elu ootamatult kiiresti ning kontroll protsesside üle võib kiiresti käest libiseda. Kuid kontroll ei kao täiesti. Liiklusuudistes räägitakse ühtelugu, et „auto kaotas juhitavuse“. Auto ei kaota kunagi juhitavust, vaid juht kaotab auto üle kontrolli. Auto juhtimisel aitab kontrolli säilitada kiire ja kaine mõtlemine. Sama kehtib ka meie ülejäänud elu kohta.

Peame olema selleks valmis, et elu muutub järgmisel aastal väga kiiresti – seda mitmel põhjusel. Esiteks oleme majanduskriisist väljumas ning madalseisule järgneb sageli äge püüdlemine parema elu poole, et tagasi teha majanduslanguse ajal kaotatut. Laiemalt vaadates muutub elu maailmas üldse kiiremaks ning meil on valida, kas minna kiirema elutempoga kaasa üha kiiremini rabeledes või muutuda oluliselt efektiivsemaks, tegutsedes vähem ja arukamalt.

Eelmine aasta polnud ses suhtes erand, et aastased eesmärgid ei kippunud toimima. Kõige sagedamini märkan, et kasu on hoopis kolmekuistest eesmärkidest, sest need võimaldavad meil olla paindlikud. Samuti on sel juhul siht lähemal ning paremini hoomatav.

Kuidas sellest lähtuvalt uut aastat planeerida?

Esmalt pane paika siht, kuhu poole sööstad, sest vastasel juhul tõmbleme sihitult siia-sinna – endale tundub, et teeme kõvasti tööd, aga tegelikult rabeleme edasi-tagasi ennast väsitades ja suurt miskit saavutamata. Sihi paikapanekuks vaata 3-5 aasta taha ning ole üsna üldine: mõtle, kuhu poole ja miks oled teel. Selle visiooni põhjal sõnasta järgmise aasta mõõdetavad eesmärgid, kuid needki pigem üldiselt kui üksikasjalikult. Hoia selliste eesmärkide hulk kindlasti allpool viit, sest vastasel juhul fookus hajub.

Nüüd võta kõige olulisem eesmärk ja leia, millisesse seisu tahad asjad viia märtsi lõpuks. Sõnasta see tulemus mõõdetavalt ja kirge tekitavalt. Kasuta olevikku, sest siis näed selle eesmärgi täitumist vaimusilma ees.

Seejärel jaga iga järgmise kvartali eesmärk projektideks, mis kirjeldavad, milliseid tegevusi on vaja, et eesmärgini jõuda. Iga projekti puhul kirjuta tegevusnimestikku selle järgmine tegevus ning tegutsemisel keskendu neile. Nii pea, kui jõuad ühe tegevusega ühele poole, küsi endalt, milline on selle projekti järgmine tegevus.

Liikumist kiirendab seegi, kui jagad olulisima projekti tähtsad tegevused aasta esimesele nädalale. Leia iga päev nii pea kui võimalik kasvõi veidi aega kõige olulisema projektiga tegelemiseks. Tegele tähtsate asjadega enne kui loed oma e-kirju või lased igapäevatöödel oma päeva sisse sõita. Siis võid olla kindel, et asjad liiguvad edasi.

Siit tuleb ka lihtne nö reaalsuse kontroll. Kuigi alguses võib tekkida kohutav isu projektidega iga päev edasi tormata, teeb reaalne elu korrektuure. Kui pikalt saad tegelikkuses oluliste asjadega tegeleda iga päev? Tund? Paar? Arvesta sellega, et igapäevane elu toob kaasa ka ootamatusi ning kui saad oluliste asjadega tegeleda poole ajast, siis on kõik hästi. Tegelikkus seab teisegi piirangu – järelikult saad korraga tegeleda vaid ühe-kahe olulise projektiga. Kui ootamatused jäävad tulemata, siis saad ju tempot tõsta ning asju ellu viia plaanitust kiiremini.

Kui paned paika sellised nädalased „sööstud“, siis näed paremini ka oma tegevuste tagajärgi ning saad väliste asjaolude muutumisel kiirelt oma kurssi korrigeerida, et siiski jõuda märtsi lõpuks soovitud tulemusteni.

Järgmine suurem vahefiniš tulebki märtsi lõpus, kui vaatada, kuidas on läinud, ning planeerid järgmised kolm kuud, et asuda edasi liikuma uute väikeste, ent oluliste projektide elluviimisel ning teha jaanipäeval uus vahekokkuvõte.

Seega, palun võta nüüd paber ja pliiats või ava arvutis tekstifail ning pane kirja, kus suunas liigud, milleni tahad jõuda järgmise aasta lõpuks ning kuhu punkti sel teel jõuad märtsi lõpus ja planeeri sellest tulenevalt uue aasta esimene täisnädal. Palun tee seda kohe, sest see on liiga oluline, et seda edasi lükata.

„Kes on süüdi? Peame teadma, miks see juhtus!“

/0 Comments/in , , , /by

Kui sageli avastad end kesk nõiajahti? Millest see on tingitud? Mida pihta hakata? Mul on taas hea meel avaldada külalisblogija, suurepärase coachi ja koolitaja Raimo Ülavere kolumn, milles ta käsitleb just seda teemat talle omase põhjalikkuse, hea inimestetundmise ning suurepärase stiiliga.

„Miks see juhtus?“ Koosolekuruumis võtab maad vaikus. Ühel inimesel kukub kogemata maha pastakas. Hääl kõlab, nagu oleks maha kukkunud vähemalt 10 tonnine raudbetoonkamakas. Ja siis… Vaikus. „Miks see juhtus?“ küsib ülemus veelkord nõudlikult. „Me tahame ju, et see ei korduks, seepärast peame teadma, miks see juhtus.“ lisab ta.  Tasapisi inimeste suud avanevad ning koosoleku lõpuks ollakse jõutud sinna, kuhu alati. Süüdlane on leitud, verbaalselt kõigi ees risti löödud. Ja probleem on endiselt lahendamata …

Eelnev on fiktsioon, ent olen päris veendunud, et samal moel või väikeste nüanssidega toimunud koosolekul-kohtumisel on meil kõigil olnud „õnn“ viibida. Kuidas aga siis jõuda olukorrani, kus probleem saaks lahenduse ning ka inimesed oleks jätkuvalt motiveeritud leidma ning katsetama  ise lahendusi.

  1. Alusta mistahes probleemiga tegelemisel küsimustest: kuidas me tahame, et asjad on? Milline on olukord siis, kui asjad on korras?
  2. Tee kolleegidega kiire analüüs hetkeseisust (NB! Mitte minevikust!): asjade seis on praegu selline – mis on katki? Mis vajaks parandamist?
  3. Leia võimalikud lahendused: mida peaksime tegema, et jõuda olukorrani, mida punkti 1. juures kirjeldasime? Ja mida peaksime tegema, et probleemi tekkimise tõenäosus oleks edaspidi võimalikult väike, kas saame luua mingi garantiisüsteemi – kui juhtub nii, siis teeme nii jne.
  4. Kokkulepe ehk mida siis päriselt teeme: tegevused, kes teeb, mis ajaks jne.

Sarnane vestluse struktuur kehtib edukalt mistahes probleemi-vajaduse puhul – olgu selleks hiigelkontserni äriplaan, asutuse eelarve või perele diivani soetamine. Ja see kehtib ka kuitahes pika või lühikese vestluse korral. Loomulikult peab üks pooltest olema vestluse vedaja, eeldatavalt juht.

Kuidas selline vestluse struktuur on tulemuslikum, kui tavapärane alustamine „miks“ ja „kes tegi“ küsimustega? Sa saad seda, mida tahad. Kui eesmärgiks on sõnastatud lahendus („kuidas me tahame, et asjad on?“), siis lähtuvad ka tegevused-võimalused juba alateadlikult sellest, kas nad aitavad lahenduse poole liikuda. Kui ei, siis pole mõtet nendega tegeleda. Kui me hakkame aga probleemi lahendama küsimusega – „miks juhtus?“, siis jõuame reeglina varem või hiljem teemani – „kes tegi?“. See on aga sootuks teine teema.

Esmapilgul tundub tegelikult „miks?“ küsimine ju kõik loogiline – jama on juhtunud, seega tuleb sellest õppimiseks uurida kohe välja, miks see juhtus ja siis teha järeldused ning vastavad muutused. Loogiline ja ratsionaalne? Absoluutselt. Paraku pole aga inimene, tema käitumine ja otsused ratsionaalsed (ehkki loomulikult meeldib meile mõelda vastupidisest).

Ja esimene reaktsioon „miks?“ küsimuse peale on kaitse – mind rünnatakse, otsitakse süüdlast, nõutakse aru. Kaitse tähendab aga ka seda, et ma ei aita leida lahendust, ma ei võta ka päriselt vastutust ning ma loobun tulevikus katsetest algatada, proovida, leida uusi lahendusi. „Ütle, mida ma pean tegema,“ on siis edaspidi minu ainukene sõnum juhile. Ning juht leiab ennast varsti kurtvat kolleegile või oma ülemusele – nad ei võta vastutust.

Juhi puhul ei tähenda vastutamine piitsa ja prääniku jagamist, vastutamine tähendab probleemi lahendamist sellisel moel, et see ei korduks ning et see ei pärsiks ka inimeste initsiatiivi ja algatusvõimet ning võimet tegutseda.

Kuidas aga saab inimene talitseda süüdlast otsivat juhti, kuidas juhtida teda otsima lahendusi, mitte süüdlasi? See tähendab eelkõige juhile ülekantud mõttes peegli näitamist – „kui me otsime süüdlasi, siis me ei jõua lahenduseni“. Kuidas seda teha? Oleneb juhist, inimesest, olukorrast. Anna nõu, kuidas sina seda teeksid?

PS: Loe kindlasti ka Raimo Ülavere raamatut “Tagasi mängu“. Kui kahtled, uuri lähemalt, miks seda soovitan 🙂

Kolm sammu unistuste kuristiku ületamiseks

/0 Comments/in , , , , /by

Kui sageli tunned, et Sinu unistuste ja igapäevategevuste vahel haigutab kuristik, mille ületamine näib olevat võimatu? Kuidas hakata ehitama silda üle selle kuristiku?

Avastasin hiljaaegu, et silda aitavad ehitada kolm lihtsat töövahendit, mille kasutamiseks vajad tavalist kaustikut.

1. töövahend – nädala päevik.
Kirjuta igal nädalal lühilausetega, mis juhtus sel nädalal head, mille poolest jääb see nädal sinu isiklikku ajalukku.

Olen võtnud veidi enam kui aasta igal nädalal kümmekond minutit, et need väikesed võidud kirja panna. See aitab mul välja sõeluda olulised asjad ning edaspidi neile rohkem tähelepanu pöörata.

Kui hiljem tahad mööduvale aastale tagasi vaadata, siis mahuvad olulised asjad 4-5 leheküljele ning ülevaade on mõne hetkega olemas, et otsustada, mida järgmisel aastal teisiti teha.

2. töövahend – unistuste päevik.
Hiljuti võtsin kasutusele veel teisigi töövahendi, milleks on unistuste päevik. Lugesin Matthew Kelly raamatut „The Dream Manager“ ning selles soovitab ta hakata oma unistusi üles kirjutama ning neid teistega jagada selle asemel, et juhuslikel kohtumistel nendega tühijuttu ehk small talk’i ajada.

Olen märganud, et kui panna oma unistused kirja, siis see juhib alateadlikult meid nende täitmise suunas. Mul on palju lihtsam otsustada, mis on tähtis ja mis mitte, mis viib mind unistuste täitmisele lähemale ja mis mitte.

Kirjutan oma unistused samasse vihikusse kui nädala kokkuvõttedki, aga avan vihiku unistamiseks teiselt poolt. Unistan sama korrapäraselt kui panen möödunud nädalatki kirja, täpselt kord nädalas. Unistusi kirjutan tavaliselt 10-15 minutit, vahetult pärast eelmise nädala võidukate hetkede salvestamist.

3. töövahend – märkmik.
Kord nädalas loen oma unistusi ning sirvin eelmise nädala saavutusi ja seejärel planeerin järgmise nädala. Igasse päeva püüan kavandada kasvõi natuke mõnda tegevust, mis aitab mind viia unistuste täitumisele lähemale. Olen juba praegu märganud, et selle tulemusena pakub elu palju rohkem rõõmu ja rahulolu.

Teoreetiliselt peaksid mu vihikus ühel hetkel minevik ja tulevik ehk reaalsus ja unistused kohtuma. Sisu poolelt pole seda niipea oodata, aga juba paari kuu pärast saab praegune kaustik täis – jõuan seisu, kus vasakpoolsel lehel on nädalapäevik ning parempoolsel unistused. Siis on hea üle vaadata, kuidas elasin ja millest unistasin ning alustada uut samasugust kaustikut, et elada selle abil juba rohkem unistustele täitumisele lähenevat elu.

Loodan, et iga sellise kaustikuga ehitan silda igapäevaelu ja unistuste vahel edasi, kuni see vahemaa kahaneb pea olematuks. Õnneks unistuste ja igapäevaelu lahutav kuristik ei kao kunagi, sest meie unistused liiguvad alati kiirelt ja ootamatult edasi. Aga sellisel moel oma edusammude ja tulevikuootuste kaardistamine aitab hoida sihti ning liikuda kindlalt edasi õiges suunas.

Raimo Ülavere “Tagasi mängu”: 3 aasta tõhusaim äriraamat

/1 Comment/in , , /by

5 põhjust, miks lugeda läbi hea kolleegi Raimo Ülavere “Tagasi mängu“:

  • Saad enda ja oma meeskonna eesmärgid selgemalt paika panna. Raimo kirjutab, et aastane eesmärk ei toimi, aga kolme kuu oma töötab väga hästi. Loe raamatust lähemalt, miks.
  • Õpid, kuidas ennast ja oma meeskonda tulemuslikumalt juhtida. Raimo pakub raamatus mitu head töövahendit, mis aitavad teada saada, mis tegelikult toimub ning mida tegelikult peaksid ette võtma. Ega ta neid asju otse ütle, aga ta paneb sind mõtlema nende asjade üle.
  • Mõistad, mis on coaching ning kuidas see aitab sul paremini oma meeskonda eest vedada.
  • Saad teada, kuidas juhivad ettevõtet Eesti tippjuhid.
  • Kiire ülevaade coachingu töövahendeist enda ja teiste coachimiseks.

Soovitan Raimo raamatut mitte peamiselt seepärast, et oleme head tuttavad ja ametivennad. Soovitan raamatut, sest sellest oli mulle suur kasu: lugesin raamatu läbi ning see aitas mul muutuda oma töös paremaks ning olla ka parem meeskondade eestvedaja.

Raamatut osta saad kõige odavamalt Mindsweeperi lehelt või veidi kallimalt hästivarustatud raamatupoodidest.

Video: Ajajuhtimise põhitõed

/0 Comments/in , , /by

Rääkisin AIESEC Tartu kutsel nende õppesarjas “Klapid eest” sajakonnale tudengile vabas õhkkonnas (sellest ka T-särk ja tavapärasest avalam esinemisstiil 🙂 ) ajajuhtimisest ning Uku Vainik võttis selle linti:

24.11 Kristjan Otsmann – Ajajuhtimine from Klapid Eest on Vimeo.

Kui oled video ära vaadanud ja tekitas huvi, siis palun kirjuta mulle kristjan-at-selgepilt.ee või helista mulle 502 9037 ning registreeru 16. detsembril või 8. jaanuaril toimuvale avalikule ajajuhtimise koolitusele või uuri sisekoolituse kohta. Luban, et “päris” koolitusest saad oluliselt rohkem kasu kui video vaatamisest. Loe näiteks seda, mida inimesed on pärast koolitust tagasisideks öelnud.

Tormav sant ja veniv terve

/1 Comment/in , , /by

Nii kiiret aasta lõppu pole mul juba jupp aega olnud. Masu on möödas (või on see alles nn kruusi kõrv, mis viitab olukorra paranemisele?) ning tööd tuleb uksest ja aknast. Hea, et on palju tööd, ning halb, et kiirustades teen vigu.

Kirjutasin näiteks eelmisel nädalal ühe ettevõtte juhile Katrinile ning tervitusreal kõnetasin teda Ingridina. Mul pole aimugi, kust ma selle Ingridi võtsin! Mul pole praegu vist ühtegi sellenimelist klienti… Õnneks asub Katrinil huumorisoon õiges kohas ja ta vastas mulle, kõnetades mind Peetrina ning oma nimeks kirjutas e-kirja alla Leili.

Järgmine juhtum. Koolitasin Nordea panga inimesi ning lifti sisenedes nägin suvel mu koolitusel osalenud keskastme juhti, kes minu teada lubas mind soovitada ühele advokaadifirmale. Loomulikult pärisin temalt, et kas ta tegi seda. Ei, ta ei teinud. Sest ta ei ole kunagi töötanud selles firmas, vaid hoopis keskpangas, kuhu ta lubas mind soovitada. Mis pagana keskpank?! Ma ei saanud millestki aru… Viis minutit hiljem mõistsin, et eksisin inimesega ning saatsin talle vabanduskirja.

Ja veel üks näide. Olin täiesti kindel, et koolitus algab kell pool kümme. Kohale saabudes selgus, et koolituse algus on planeeritud kella üheksale, kusjuures mu kalendris olid kellaajad õiged. Õnneks olin piisavalt vara kohal ja saime õigel ajal alustada.

Inimene on ses mõttes nagu iga teinegi masin – mida kiiremaks läheb tempo, seda enam esineb vigu. Asi on seda hullem, et tehnoloogia võimendab meie tegevust.

Microsofti asutaja Bill Gates on öelnud, et tehnoloogia aitab meil muutuda oluliselt efektiivsemaks, kui kasutame seda õigete asjade elluviimiseks, ning täpselt sama palju ebaefektiivsemaks, kui kasutame seda valede asjade jaoks. Vaata kasvõi seda, mis juhtub siis, kui inimesed saadavad nn reply-to-all vastuseid e-kirjadele, mille puhul piisaks ühele inimesele vastamiseks. Tulemuseks on lumepalliefekt.

Hakates päriselus ummisjalu tormama, ei suuda me jooksmist jätkata pärast köidikute ja jalaklambrite langemist nagu Forrest Gumpi filmis. Lendame lihtsalt ninali ning enda jalule ajamine muutub üha keerulisemaks.

Kuigi näiliselt tegutseme meeletu tempoga, muudavad vead meid oluliselt ebaefektiivsemaks, sest vigu tuleb hakata parandama. Mida enam kiirustame, seda rohkem tuleb korda seadmist nõudvaid vigu ning mida rohkem neid parandame kiirustades, seda enam teeme uusi vigu. Tulemuseks on ahelreaktsioon, mis meenutab bussi peale jooksvat santi, kelle liikumisvõime halveneb seda rohkem, mida rohkem ta pingutab. Varem või hiljem lõppeb see kollapsiga.

Kõige hullem on see, et me ei suuda kiirustamisest piisavalt õppida. Tormamise ainus pluss on see, et eredamatel hetkedel suudame kiirelt välja sõeluda kõige olulisemad tegevused, sest kõikideks asjadeks puudub lihtsalt aeg ning seetõttu peame valima, millega tegeleda ja millega mitte (omaette ooper on see, kui asjatundlikud valijad me kaugemat tulevikku arvesse võttes oleme).

Miks me ei suuda seda kiiret valiku tegemist ja ainult olulistele tegevustele pühendumist õppida rahulikumate aegade jaoks? Siis suudaksime ju rahulikus tempos liikudes teha ainult olulisi asju siira ja südamest tuleva pühendumusega ning ebaolulise jätta kõrvale.

Praegu õpingi seda – jälgin end kiirustamise kõrvalt ning märgin üles, milliseid asju valin. Siis on hiljem hea oma tegevust analüüsida ning edaspidi tegutseda aeglaselt, valides tegevusi väga hoolikalt. Loodetavasti teeb see tulevikus aega juurde ning saan senisest enam keskenduda tõeliselt olulistele asjadele. Tegelikult mulle ju meeldib elada veniva tervena: mõnusalt, laisalt ja aeglaselt. Ja arukalt.

Milliseid apse Sina oled teinud kiirustades?
Ja kuidas pärast klaarisid neid? Ning mida õppisid?

Olen tänulik, kui jagad oma kogemusi ja õppetunde teistega.