Rongistatistika: Morn maailm

Ühel hommikul rongiga tööle sõites jäin kaasreisijaid silmitsema. Lõbustasin oma meelt kiire statistikaga. Kui eeldada, et linnalähirongis sõidab meie elanikkonna läbilõige, siis see hommikune vaatlus ütleb nii mõndagi.

Vagunis sõitis 66 inimest. Neist morni ja mõtliku näoga (kauem kui paar minutit) oli 54 ehk 82% reisijatest. Mida sa ikka rõõmustad… Õues on sügis, hinges kaamos, meid tõenäoliselt ootab peatselt ees järgmine ja palju tõsisem majanduskriis, ilm on sombune, lund ka pole… No mida, sa, hing, ikka rõõmustad?

12 inimest ehk 18% reisijatest olid rõõmsama näoga või kogunisti naeratasid. Neist kaks läbi une, neli raamatut lugedes, kolm omavahel vesteldes, ning kolm – mina nende seas – omaette mõtiskledes.

Valdavalt morn ja mõtlik vagunitäis inimesi. Kui palju see peegeldab meie ühiskonda?

Ja mis oleks juhtunud, kui mul jätkunuks jultumust hakata naeratades inimene inimese haaval nendega silmsidet otsima? Osa neist ilmselt pidanuks mind hulluks ja osa naeratanud vastu.

Kui naeratame, muutub maailm paremaks. Kaamosest hoolimata.