Kui paus ei kanna
Kas kujutad ette muusikat, milles puudub vaikus, muusikat, mis mängib pidevalt ja milles puuduvad pausid? Mõni harv pausikoht on isegi lamedas ja maotus pidevalt mängivas Ameerika kassafilmimuusikas, rääkimata märksa nauditavamatest teostest.
Mis juhtuks muusikast pauside eemaldamisel? See kaotaks suure osa oma võlust. Kui kuulad mõnda väärt muusikateost suurepärases esituses, siis kuuled, kuidas vahel teevad pausi kõik esitajad ning vahel vaid mõni neist. Vahel mängivad nad valjemalt ja vahel vaiksemalt, vahel kiiremini ja vahel rahulikumas tempos.
Muusika jäljendab elu. Kui elus puuduvad pausid, on see parimal juhul sama mõttetu ja maotu kui lääge kassahiti saundträkk. Kui paus ei kanna, ei pääse mõjule sisu ega vorm.
Vahel on hädavajalik võtta hetkeks aeg maha, et tunnetada vaikust ja looduse loomulikku kulgemist. Need hetked annavad meie elule mõtte.
Kui tahad pausi pidada, siis see pole kuigi raske. Variante on mitu:
- Ole hetk (kasvõi kümme sekundit) rahulikult ja ära mõtle mitte midagi. Tunneta, et oled elus – päriselt ka.
- Võta kasvõi minut või paar, et enda ümbruses toimuvat jälgida, kuulata ja vaadata. Ära lükka seda homsesse, vaid võta selleks aega veel enne, kui jätkad kolumni lugemist.
- Mine ja jaluta lähedastega veidi looduses. Tunneta sind ümbritsevaid inimesi ja loodust. Siis näed, milline on maailm tegelikult.
PS: Mõtlesin alguses öelda kaks sõna sekka poliitilise usaldamatuse kriisi debatti, aga pean parem pausi. Suur osa poliitikutest ei suuda rahva mõistuse ja tunnete alahindamisel ning ülbel eneseimetlusel nii ehk naa pausi pidada, rääkimata selle välja pidamisest. See muudab nende tegutsemise poliitikaareenil vaimse perifeeria asjaarmastajalikuks taidluseks saalis, kus peatselt on esinejaid rohkem kui vaatajaid. Aga võib-olla on see lihtsalt mu soovmõtlemine.