Kapten ja ohver
Me kõik saame olla oma elulaeva kaptenid, kui määrame kaardil oma asukoha ning paneme paika selge sihi, mille poole liikuda.
Ajajuhtimissüsteemi Getting Things Done looja David Allen kaardistas mõne aasta eest neli elu korraldaja arhetüüpi: ohvri, mikrodirektori, hullu looja ja kapteni. Allan leiab, et meis leidub nelja eri tüübi jooni – mõnd rohkem ja mõnd vähem. Pealegi muutume iga hetkega, vahel oleme rohkem ohvrid, vahel peamiselt kaptenid, vahel mikrodirektorid ning aeg-ajalt ka hullud loojad.
Hakatuseks paneb Allan paika kaks mõõdet. Hindame nii kontrolli kui ka visiooni. Kontrolli puhul vaatame seda, kui hästi on meil asjad kontrolli all ning kuivõrd oleme kursis, mis toimub meie enda ja ka meie meeskonna elus. Visioon kajastab tulevikuvaate selgust ning sedagi, kui palju meil tuleb uusi ideid.
Ohver
Esimene arhetüüp on Ohver, kel puudub nii visioon kui ka kontroll. Millal tundsid end viimati ohvrina? Kuidas käitusid? Milline tunne oli?
Oletame, et maailmas elab täiesti stiilipuhas ohver, näiteks Peeter. Ta saabub tööle esimesena. Ikka selleks, et hommikul, kui keegi ei sega, midagi ära teha. Tavaliselt see ei õnnestu, sest tema ülemus helistab hetk hiljem ning uurib, kas Peeter on kella üheksaseks koosolekuks valmis. Loomulikult ta pole, aga ta valetab, et on, ning asub kiiresti koosolekut ette valmistama. Veerand tunni pärast tuleb sekretär ning palub Peetril saiakeste järele lipata. Loomulikult ta läheb. Pagaripoodi ta ei jõua, sest midagi tuleb enne vahele. Nii ta rabeleb õhtuni – vahepeal pole aega lõunatki süüa. Õhtul koju minnes kordub kõik taas: „Pets, vii prügiämber välja! Kaua ma pean ootama!!!“ käratab abikaasa. Õnneks on meil tegemist arhetüübiga, mitte tegelikult elava inimesega.
Mille järgi endas võimalikult vara ohver ära tunda, et midagi ette võtta? Parimaid indikaatoreid on kaks tegusõna: „pean“ ja „tahan“. Ohver „peab“ kõiki asju tegema – kõigeks tuleb surve väljastpoolt. Talle tundub, et ta ise ei saa midagi teha ega otsustada.
Järeldus: neil hetkedel kui oled Ohver, pane kirja hetkeolukord ning uuri, kuhu soovid minna. Nüüd tee esimene, kasvõi ettevaatlik samm selle suunas. Kui see on tehtud, kavanda järgmine samm ja astu see. Nõnda, samm sammu haaval liigu eesmärgi poole, iga päev kasvõi natuke.
Mikrodirektor
Teist arhetüüpi iseloomustab lauskontroll ja visiooni täielik puudumine. Nimetagem teda Mikrodirektoriks.
Tüüpiline Mikrodirektor helistab sulle pärast e-kirja saatmist, et üle küsida, kas ikka said selle kätte. Hetk hiljem näed teda juba oma uksel, sest tal jäi kripeldama, kas äsjase telefonikõne teises otsas olid ikka sina. See on tüüp, kes helistab sulle kell pool neli hommikul, et uurida, kas ikka magad hästi.
Ta on su töölaua juures hetk pärast koosoleku lõppu, et uurida, kuidas edeneb koosolekul otsustatud ülesannetega. Kui rahustad ta maha ja ütled, et alustad kokku lepitud ajal, näiteks järgmisel nädalal, siis soovib ja jõudu tööle ning lahkub. Ta naaseb viie minuti pärast ja uurib, et kuidas nüüd olukord on. Tagaselja öeldakse tavaliselt, et ta on „ora tagumikus“.
Näiliselt pole ju häda midagi peale selle, et ta on harukordselt tüütav. Tegelikult on asi efektiivsusest kaugel, sest kuna Mikrodirektor ei näe ega tea sihti, kulutab ta enda ja teiste aega valede asjade tegemiseks.
Järeldus: neil hetkedel, kui kaldud olema Mikrodirektor ja see häirib ennast ning teisi, võta aeg maha ja pane paika rännaku lõppsiht, kuhu soovid oma meeskonnaga välja jõuda.
Hull Looja
Kolmas arhetüüp on Mikrodirektori täielik vastand: Hullule Loojale on unistuste piiriks taevas, kuid igasugune kontroll jääb talle täiesti võõraks. Kui tavaliselt käib inimesel päeva jooksul peast läbi 40 000 – 60 000 mõtet, siis Hullu Looja puhul on need kõik ideed.
Ta marsib tuppa kõige sobimatumal hetkel ning innustab inimesi ettevõttes täispööret tegema. Juba järgmisel hetkel kavandab ta maja ette ümbruskonna lastele mänguväljakut. Poolteist minutit hiljem ärgitab olulist uut ettevõtmist alustama. Ning viie minuti pärast räägib innustunult filmist, mida ta kohe-kohe tegema asub.
Paraku ei vii ta ühtki neist ideedest ellu, sest tal puudub uitmõtete teostamiseks vajalik kontroll. Hull Looja uputab kaaslased lõppematusse ja vahel ka tüütusse ideedevoolu, mille ääretus ummistab igasuguse tegutsemistahte.
Järeldus: kui kaldud olema Hull Looja ning see hakkab ennast ja teisi segama, võta aeg maha ja tee enda jaoks selgeks, kus praegu oled. Seejärel võta üks siht ning liigu fookust hoides selle elluviimise suunas.
Kapten
Meie siht võiks olla liikuda Kapteni rolli suunas, kes teab, kuhu läheb, ning mõistab, kuidas sinna pärale jõuab. Kui hoiame kontrolli ja visiooni tasakaalus, tegutseme efektiivselt.
Kui Ohver „peab“ tegutsema, siis Kapten tahab tegutseda. Korralda kiire katse, et proovida, milline on sinus Ohvri ja Kapteni suhe. Pane paberi vasakule poole kirja olulised tegevused, mida pead tegema, ning teisele poole need, mida tahad teha.
Loetelus olevate tegevuste olulisuse ja vahekorra põhjal saad otsustada, kas oled praegusel hetkel rohkem Ohver või Kapten. Mõtiskle, mida saad ja tahad teha, et teiste poolt pandud kohustusi muuta enda loodud võimalusteks või vastasel juhul neist loobuda.
Kapten liigub sihi poole hoolimata takistustest arvestades samal ajal ilmastikuoludega. Loomulikult tõuseb vahel torm ning olukord kipub kontrolli alt väljuma. Aga kui hoiad sihti selgelt silme ees, mõistad hetke asukohta, vead oma meeskonda kindlalt eest ning tegutsed sihikindlalt, jõuad varem või hiljem sihtsadamasse. Seal tasub saabumist tähistada ning panna paika järgmine siht.
Võta hetk aega, et mõelda, kuidas saad uuel aastal olla pigem Kapten kui Ohver ning milline on sinu järgmine tegevus, et käituda tõelise Kaptenina.
