Ajajuhtimisõpik, kiirtoit ja seedimishäired
Säästa tund ja lehitse Michael Heppelli raamatut “Kuidas iga päev tunnike kokku hoida“, sest lugeda pole seda mõtet: Michael Heppell jagab valdavalt triviaalseid nõuandeid, mida ilmselt teadsid niigi, ning kiirelt lehitsedes saad endale viis-kuus nippi, millest tulevikus kiirelt kasu lõigata.
Ma ei tee seda raamatut maha: Heppell ise annab sama soovituse raamatu alguses. See ei ole mitte lugemis-, vaid lehitsemisraamat, mitte kolmekäiguline kulinaari unistus, vaid nälga kustutav Briti kiirtoit, kala krõbekartulitega mähituna vanasse ajalehte.
Nagu iga kiirtoiduga, pole mõtet ka seda ei nautida ega sellega üle pingutada – vastasel juhul tabavad sind seedehäired ning enesetunne halveneb. Kiirtoidu efekt on pigem muus: edaspidi väldid seda suurema osa ajast, kuid saad paar head nõksu igapäevaseks kokkamiseks. Ja täpselt nagu iga muu kiirtoit näeb Heppelli raamat alguses hea välja, kuid vajub mõne aja pärast lössi.
Millised ideed on kahtlust väärt:
- Heppelli soovitus seada sisse ajatabel, milles jälgid nädala jooksul oma aja kulutamist veerandtunnise täpsusega. Teoorias suurepärane idee, mis nagu aitaks ajakulu auditeerida ja leida selles nõrku kohti. Praktikas pole ma kohanud inimesi, kes seda vabatahtlikult teeks nädala vältel. Teiselt poolt, kui jälgid oma aega tunnise täpsusega 3-4 päeva, saad ka aimu, kuhu seda kaotad.
- Suurpuhastuse idee. Teoorias kena, praktikas… Neetult keeruline. Kui oled proovinud teha suurpuhastust, siis tead, millist üleinimlikku pingutust nõuab sellega alustamine. Pealegi hindab Heppell egoistlikult oma aega rohkem kui meie ühist elukeskkonda – ta soovitab asju ära visata, sest nende müümine või vajajatele annetamine nõuab liiga palju aega. Siin on muidugi oma iva: kui võimalik, siis loobu ebavajalikust ja anneta neid asju hulgi, et oma aega säästa. Vii asjad, mida aitab veel kasutada, näiteks uuskasutuskeskusse. Aga palun ära reoste nendega keskkonda.
- Soovitus osta kõigile sama kink, et aega säästa, kuulub ilmselt Briti huumori valdkonda, mida ma kahjuks täiuslikult ei valda. Aga kui ei kuulu, siis on see iseenesest üsna naljakas.
- Raamatut läbiv kramplik humoorikus muutub hiljemalt viiendal leheküljel tüütuks. Kui vaid saaks autorit sundida tema naljatiivul lendlevat luulehobu veidi ohjeldama… Raamat ainult võidaks sellest.
Olgu, aitab tampimisest. Tegelikult pole Heppelli raamat läbi ja lõhki kasutu. Selles on ka mõni hea nõuanne.
- Planeeri õhtul järgmisse päeva 5 tähtsat tegevust. Toimib.
- Jaga oma tegevused hiilgavateks, paremateks ja talutavateks. Keskendu hiilgavatele, võta aega parematele tegevustele ja talutavatele kuluta nii vähe aega kui saad.
- Kasuta ajasahtleid: võta alguses üks päev ainult enda ja oma perega tegelemiseks, paar päeva kõige olulisemate võtmetegevuste jaoks ning ülejäänud 4 päeva sebimiseks. Hiljem suurenda oma ja võtmetegevuste osa ning vähenda sebimispäevade oma. Toimib.
- Kasuta delegeerimisel väljendit “Mul on sinu abi vaja, sest…” Põhjendust loe raamatust – see nipp on raamatule kulutatud raha väärt!
- Alusta koosolekuid veerandtunnil ja lühenda nende kestus 45 minutile. Teoorias toimib, praktikas vahel ka.
- Paiguta riidekapis kantud riided paremale ning vasakule kogunevad rõivad, mida sa tegelikult ei vaja. Meeste puhul isegi toimib. Vist.
Heppelli pealiskaudne, hoolimatu ja individulalistlik raamat on tulvil primitiivseid soovitusi, kuid siiski annab olulisematest ajakorraldusnõksudest ülevaate ja suudab siiski mõtlema panna, kui suudad ületada esimese ärrituse. Aga kui peaksin ostma ainult ühe raamatu, siis eelistan viimase aasta jooksul maakeeles ilmunud ajakorraldus- ja eneseabiraamatute seas Leo Babauta “Pingevaba elu” Heppelli raamatule.