Hea inimene
Mari oli usin. Nobe ja hoolas kõiges, mida tegi – nii tööl kui ka kodus. Teda utsitas tagant salajane hirm, et pole piisavalt hea ega tubli. Nii ta andiski endast kõik, mis vähegi võimalik.
Ta alustas päevi tavaliselt seitsme paiku hommikul, sest siis ei seganud teda kontoris keegi. Kui just ülemus ei helistanud poole kaheksa tuuris ega palunud üheksase koosoleku materjale ette valmistada. Seda küll juhtus peaaegu iga päev. Aga noh, vähemalt veerand tunnikest enne seda sai Mari oma tööd teha, et seejärel napilt-napilt kuidagi moodi ülemusele materjalid valmis teha.
See oli keeruline, sest töökaaslased hakkasid kontorisse tilkuma veidi pärast kaheksat ning pea igaühel neist oli Marile mingi soov. “Ole hea, lippa alla, too saiakesi, eks ju?” “Mari, ma ei leia kuidagi oma materjale arhiivikettalt, otsi need mulle välja.” “Mari, ma pean minema omanikuga kohtuma 15 minuti pärast – palun tee mulle esitlus, eks sa ju andmed leiad ise.”
Mari siin, Mari seal. Mari ei julgenud ära ka öelda, muidu äkki veel lasevad lahti. Nii see tramburai kestis kella viie-kuueni välja, polnud aega lõunatki süüa.
Alles päeva lõpus sai ta mahti oma asjadega tegeleda, aga kaua sa jaksad, ehk tunnikese või paar. Pealegi on mees üha pahasem, et Mari jõuab igal õhtul kaheksa-üheksa paiku koju. Ega ta ka mõista seda, kui palju tööd Maril tegelikult on.
Töökuhi kasvas. Mari sai üha uusi ülesandeid, nii enda kui ka teiste omi, kuid aega jäi aina vähemaks ning väsimus lasus seljas liiga raske koormana. Eilsel koosolekul sai ta taas võtta, sest lubatud tööd polnud õigeks ajaks valmis ning Mari kliendid teatavad talle üha sagedamini, et ei soovi enam nende ettevõttega tegemist teha ja lähevad konkurendi juurde. Niimoodi saab ta veel sule sappa varem või hiljem – aga mis teha, elu on selline. Ega töötegijaid hoia keegi. Kui ise just tubli ei ole.
Mari ei taha olla ka selline nagu raamatupidaja Malle. Ükskõik, millal tema juurde ka ei läheks, Malle heal juhul põrnitseb ja mühatab, et tal pole aega. Halvemal juhul ei tee üldse välja. Ja väga halval juhul ütleb halvasti. Väga halvasti. Koosolekul, kõigi ees. Ei, ta ei taha olla nagu Malle. Malle tegelikult ei meeldi kellelegi. Kui, siis võib-olla firma omanikele, sest raamatupidamine on korras nagu Norras.
Õhtuti trehvab Mari sageli koristaja Maimuga.
Maimu on ammu pensionil, kuid käib õhtuti kontorit koristamas, et saaks kodust välja ning veidi pensionilisa ka. Maimu on tore, vahel toob tööle head-paremat kaasa, et teistel oleks hommikul veidi näkitsemist – kas õunu oma aiast või isetehtud küpsiseid, vahel poetab lihtsalt igaühe lauale kommi. Maimust paremat koristajat Mari ei tea – kui Maimu on su laua õhtul ära koristanud, siis sa ei märkagi seda, sest kõik asjad on tagasi omal kohal, ainult tolm on võetud, lilled kastetud ning tool nihutatud sellisesse asendisse, et kohe hommikul oleks mõnus istuda.
Ühel õhtul pusis väsinud olemisega Mari taas müügipakkumise kallal, kui järsku tajus, et keegi vaatab teda. Ta tõstis pilgu ja nägi uksel seisvat Maimut, kes teda ainiti jälgis. Maril polnud aimugi, kaua Maimu teda oli silmitsenud.
“Sul vist põle ühtki vaba ‘etke?” küsis Maimu lõpuks.
“Ega vist.”
“Kõik mudku utsitavad tagant ja ega aitäh ütle keegi?”
“Nii ta on,” tõdes Mari.
“Kas sulle meeldib nii või oled muidu tubli?” jätkas Maimu.
Loll vanaeit, kipub norima! “Ei meeldi jah, olen muidu tubli jah,” porises Mari.
“Aga milline sa olla tahaksid?” uuris Maimu.
Mari vajus hetkeks mõttesse.
“Ma tahaksin olla nagu sekretär Anneli,” lausus ta lõpuks. Annelil töö lausa lendas käes, kõik asjad olid alati õigeks ajaks valmis.
“Aga messe Anneli teeb teist moodu kui sina?” päris Maimu edasi.
Mida ta teeb teisiti? Mari mõtles tükk aega. Anneli tuleb hiljem tööle ja läheb varem minema. Ja vahel kui lähed tema käest midagi küsima, viipab käega, et tuleb hiljem läbi, sest hetkel on telefonikõne pooleli või mõni oluline arvutitöö ees. Aga ta tuleb ka kui lubab.
Ja kui Anneli lubab mõne asja ette võtta, siis ta teeb selle kokku lepitud ajaks ära. Kui palud tal midagi teha, siis kohe teeb ta asju haruharva, pigem ikka ütleb, et ülehomseks saab. Aga siis ka teeb.
Aga kuidas Anneli teised on saanud nõusse, et nad talle kogu aeg sisse ei sõida… Seda peab temalt küsima. Kohe homme hommikul. Ju Anneli leiab selle väikese hetke homme või ülehomme, et selgitada lähemalt.
Mari tundis end palju paremini ning kuklas kripeldas juba vaikselt homse hommiku ja Anneliga vestlemise ootuse ärevus. Homme on päev, mil asjad hakkavad paremaks minema.
Mari oli Maimu täiesti unustanud.
“Nuh, ma siis lähen ka kodu ära, kõik töö juba tehtu’,” kostis ukselt. “Said sa mõne mõtte või? Muutusid äkki nii rõemsaks ja nagu põlekski enam sind siin…”
“Muidugi sain, aitäh!” lausus Mari naeratades ning kustutas laual lambi, et minna koju. Täna oli viimane päev, mille ta veetis tööl hiliste õhtutundideni.