Vana spordihunt, laperdav part ja hullumaja suusad

Minusugusel vanal spordihundil (ma polegi täpselt aru saanud, mida see väljend tähendab – kostab välja nagu iidne indiaani nimi) tuli mõte üle aastate taas suusatama minna. Tundus kuidagi tore mõte.

Põhikooli ajal armastasin suusatamist. Kolmel-neljal päeval nädalas kütsin hommikul enne kooli või vahetult pärast seda Harku metsa alla, et sõita 10-20 kilomeetrit. Hiljem suusatasin leebelt väljendudes harvem.

Vahepealsed paar mannetut katset rendisuuskade või 1985. aastal ostetud tollal moodsate ja poppide Tallinna poolplastikute ja kirsastiilis suusasaabastega päädisid napi kilomeetri, mõne kukkumise ning ohjeldamatu üleoleva kirumisega, et suusatamine on nõrkadele ja nüridele ning väärikas inimene joob selle asemel parem head veini ja vestleb intelligentselt sõpradega. Näiteks sellest, kui nüri on suusatada ja kui hea on veini juues sõpradega vestelda, loomulikult intelligentselt.

Varustuse hankisin pärast põhjalikku uurimistööd Facebookis AT Spordist. Soovitus pädes: teenindus erines üleolevast jõmisemisest Extreme Spordis nagu öö ja päev.

Kuu eest külastet Extreme Spordi müüja tundis ilmselget hingesugulust Ameerika jõuluvanaga, kui lausus mulle sõbramehelikult: “Oh-hoo-hoo, mis asja, selliseid suuski, millega saaks nii uisku kui ka klassikat sõita??? Ega me enam nõuka-ajal ela, oh-hoo-hoo. Ja üleüldse,oh-hoo-hoo, meil teie jaoks suuski pole, sest te olete lühikesevõitu ja üsna raske, lubage öelda, üsna raske, oh-hoo-hoo (mul kasvu 172 cm, kikivarvastel 176, ning ideaalkaalus olen 76 kg, see tähendab päriselus tegelikult rohkem 80, no okei, 82 moodi 76 kg).” Hea, et ta mind veel ei patsutanud samal ajal kaastundlikult õlale, kuigi – vean kihla – kiusatus oli tal selleks suur. Näen siiani seda vahel unes. Loodan, et vabanen sellest painajast lähiaastail.

AT Spordi müüja oli teisest puust. Ta heitis vilunud pilgu mu õllekõhule ja spordijanustesse silmadesse ning päris: “Et midagi sellist keskmisele rahakotile, millega oleks mõnus sõita? Uskui või suuska? Rohkem klassikamees, eks?” Ja tormas saapaid tooma. Raisk. Raisk. Raisk.

Õnneks olin lugenud nende veebist Eesti Päevalehe artiklit ning kui müüja naases, laususin professionaalse hooletusega: “Ma tegelikult rohkem universaalsaabaste peal väljas, millega saaks nii klassikat kui ka uisku sõita.” Müüja noogutas, kadus tagaruumi ning naases hetke pärast kahe paari saabastega, millest ühed olid ideaalsed.

Ta leidis mulle ka suusad, suutis need mulle maha müüa nii, et maksin süümepiinadeta kavandatust mitukümmend eurot rohkem ning tund hiljem haarasin näppu Madshusi sulgkerged tipp-topp hooldatud klassikasuusad (kui sa ei teadnud, siis väidetavalt saab klassikasuusaga ka uisku sõita, aga vastupidi mitte) ning Salomoni suusasaapad ja -kepid.

Täna hommikul ajasin mõningase pingutusega saapad jalga (kui olete harjunud loova probleemilahendusega, siis tulete sellega toime küll) ning pärast kerget 3D-pusle lahendamist sain ka aru, kuidas suusakepid ümber käe käivad – võrreldes paarikümneaasta taguse ajaga on varustus muutunud keerulisemaks, vähemalt minusuguse võhiku jaoks. Asusin optimistlikult teele.

Pärast 50 meetri klassikastiilis (selgituseks: meenutab vaheldumisi ühelt jalalt teisele ja seejärel paaristõukelaadsete liigutustega koperdamist, valdav stiil tavaliselt 3aastaste suusahuviliste seas) edasi liikumist otsustasin minna üle uisustiilile, mida mu lapsepõlvesõbrad tundsid ka laperdava pardi nime all – ilmselt nii visuaalse sarnasuse kui ka kukkumistega kaasnevate piilupartdonaldilike prääksatuste tõttu. Pärast meeletut kümnemeetrilist spurti otsustasin jääda klassikastiili juurde. Õnneks olid suusad määritud hästi: jätkus nii libisemist, pidamist kui ka vedamist – kukkusin ainult korra.

Pikapeale taipasin, miks keegi on suuskadele kirjutanud sõna “Madshus”: ilmselgelt on tegemist inglise-norra segukeelega ning, teadagi, “Mad’s hus” tähendab ilmselt hullumaja.

Pärast kolme meeletut kilomeetrit avastasin end üksinda kõva häälega rääkimas. Mõistsin, mida tundsid iidsed polaaruurijad, kes kaaslasteta matkasid põhjapooluse suunas. Nii minagi, üksi ja üksildane nagu Roald Amundsen, seltsiks ainult otsatu lumi, männid ja suusaraja valgustus. Loota pole mitte kellelegi peale iseenda. Minu ainsateks päästjateks olid kaks mõtet. Esimene mõte rääkis sellest, et iga kell võin naasta metsaveerde, võtta suusad jalast ning väärikalt, üleoleva naeratuse saatel koju jalutada, et hiljem sõprade ja veini seltsis jätkata juttu sellest, kuidas suusatamine on nüridele ja nii edasi. Intelligentselt seejuures. Ning teine mõte sellest, et tasapisi hakkab suusatamine meenuma ning – võiks isegi öelda – see tegevus on harukordselt mõnus ja nauditavam. Mõnel harval hetkel.

Järsku avastasin enda ette kerkinud hiiglasliku 10meetrise tõusu. Tulin sellega kuidagi moodi toime ning mäetippu jõudes tundsin tõelise sportlasena uhkust, et hirmuärataval kolmekraadilisel tõusul ei kasutanud ma hetkegi mäkke ronimisel väärikat trepistiili. Laskumine oli mõnus ning arvestades sellega, et jäin püsti, oli täitsa vahva. Ja ühel hetkel märkasin, et kehale hakkab tasapisi meenuma, kuidas suusatamine käib. Isegi laperdavat parti meenutav uisustiil hakkas tasapisi välja tulema, kuigi klassika oli oluliselt mõnusam ja rahulikum. Asi vist vanuses?

Pärast poolteist tundi võtsin metsaveeres suusad jalast (õnneks taipas müüja mulle selgitada, kuidas klambrid lahti käivad, suur tänu talle selle eest) ning jalutasin väärikalt, suusad-kepid näpus koju tagasi.

Ühel tänavanurgal märkasin töötava mootoriga auto juures kaht suitsu pahvivat töömeest. Pärast pikka vaikust lausus üks teisele: “Ega muidu asi valmis ei saa, kui peale ei hakka.” Teine noogutas, vaatas kaugusse ja tõmbas järgmise mahvi. Minust jäid nad sinna seisma, suitsetama ja kaugusse vaatama. Stseen nagu Aki Kaurismäki filmist.

Ah jaa, õppetunnid järgmiseks korraks. Esimene: tavalise puuvillase T-särgi asemel tasub alla panna angooravillane särk, sest T-särk oli koju jõudes läbimärg ning haises nagu vana sokk kevadisel jooksuajal. Teine: seest karvased nahkkindad ei ole – kordan, ei ole – mõeldud suusakinnasteks, villased sõrmikud ajavad asja palju paremini ära. Kolmas: jalutan, suusad-kepid näpus, suusaraja äärde, mitte ei komberda jäistel kõrvaltänavatel, ning suusakrõpsud tasub panna pärast jope taskusse, mitte visata uljalt kuuri mootorratta sadulale. Neljas: Engeli villasiidisegused pikad “joosepid” on suurepärased (hangi enda omad Zuzust, kus minagi). Viies: suusatamine on väga-väga mõnus ja loob suurepärase päeva.

Milline on selle loo seos enese- ning aja- ja projektijuhtimisega? Kui see seos on üldse olemas, siis selle väljanuputamine jääb juba sinu tööks. Aga see polegi oluline: mine parem suusatama, kuniks lund ja ilma jagub.