Mida me ikkagi öelda tahtsime?
Eesti keeles on hulk väljendeid, mida kasutame vähimalgi määral neile mõtlemata. Nende seast leiame kolm head soovi: “Tervist!”, “Head aega!” ja “Hüvasti!”
Plartsatame neid välja nagu tühiseid sõnakõlkse, kuid tegelikult on nende taga sügavam sisu, mis võiks väljendada meie siirast soovi.
Kreeklastel on tavaks soovida kohtumisel peale ilusa päeva esmaspäeviti ilusat nädalat, kuu esimesel päeval ilusat eesootavat kuud või 1. juunil ilusat suve. Või tervitamisel öelda “Tervist sulle!” Ja lahkumisel soovide sama või hoopis mõnusat pärastlõunat või kena õhtut. Tavaliselt pole need lihtsalt kulunud väljendid, vaid siirad soovid.
Mida meie mõtleme, kui ütleme kellelegi “Tervist!” või lihtsalt “Tere!”? Ega vist suurt midagi. Aga kui oleme mõttega selle soovi juures, siis soovime ju inimesele rohkelt tervist, et tal oleks hea elada ning ta suudaks endast anda inimkonnale parima, mis tal on.
Või mida mõtleme soovides “head aega”? Sageli mitte midagi, kuigi see väljend väärib mõtestamist, sest soovime sellega ju kõike head – seda, et inimest ootaks ees hea ja muredest prii aeg.
Või väljend “hüvasti”, millele kipub manu tulema kergelt letaalne varjund. Rääkimata Jumalaga jätmisest, mis näib viitavat sellele, et ega me seda inimest enam näe. Kuid ka nende puhul loodame, et inimesel läheb kõik hästi, kõik sujub hüvasti, et Jumal on temaga ja aitab teda.
Seega järgmine kord, kui soovid kellelegi head aega või ütled “hüvasti”, siis mõtle, mida sa tegelikult soovid. Need väljendid on nagu väikesed heateod, mis annavad teisele inimesele hüva soovi teele kaasa.
Head aega. Hüvasti.
PS. Vaata ka seda, mida Elina Kivinukk rääkis TEDxil tere-ütlemise heast kombest.
Tere 🙂
Mitte ei saanud kommenteerimata jätta. Lugesin soovitatud artiklit ja tabasin end hoopis selliselt mõttelt, et olen mõni kord teretades piinlikust tundnud. On inimesi, keda kohtad päevast-päeva ning päevast-päeva eiravad nad teretamist (kolleeg). Esialgu mõtlesin, et asi on minus, aga tundub, et mõned inimesed lihtsalt ei teretagi. Nt kohtud inimesega liftis või koridoris ja tervitad teda reipalt ning vastuseks saad ainult pika vaikuse. Mitte midagi. Lõpuks tundub juba kahtlaselt totter, et mida ma muudkui teretan ja tüütan. Siinkohal pean tunnistama, et siis olen avastanud ennast valiku ees, kas teretada või mitte ja olen ka teretamata jätnud. Samas nii veider, et inimesed ei suuda teretada ja teisalt solvuvad, kui keegi neist mööda vaatab. Tere läheb korda kui öeldakse ja kui ütlemata jäetakse.
Mina pole seni kasutanud väljendeid nagu “hüvasti!” või “jumalaga!”, sest minu jaoks on neil tõesti letaalne tähendus olnud. Aga tänud seletuste eest – nüüdsest tunduvad kenad soovid, mida kasutada:)